Uus haiglaslik komme on nüüd varakult kraavikaldaid niitma asuda. Ma pole hästi kursis nõuetega, millal kaldaid uuesti võsast ja rohust puhtaks peab niitma kohtades, kus hiljuti maaparanduskraave puhastati või süvendati. Nii oligi ühelt kraavikaldalt juba enne jaani kadunud kogu see ilu, mis mind mõni päev varem seisatuma ja pilti tegema meelitas. Minu arust võiks kraavikallastega viivitada augustikuuni, kui linnupojad läinud ja lilled ära õitsenud. Või mine sa inimese agarust tea, kui näiteks toetuste abil tehtud maaparandustöid kontrollima tulev komisjon tahab näha, kas kraavis ikka vesi õigele poole voolab.

Olen minagi hulk aastaid niitmistõbe põdenud, hektarite viisi platse ja radu käsitsi hooldanud, arutult jõudu raisanud ja tervist kulutanud. Nii otsustasingi sel aastal enne natuke mõelda, kasvõi eneseõigustuseks, ja alles siis tegutseda.

Koduõue muruniitmisest pole pääsu, kui kõigil ümberringi kord-kaks nädalas masinad vurisevad. Hambad ristis, proovin järele jõuda.

Hoopis teismoodi läheb sel korral jõetaguste platsidega vanal taluasemel ja aasadega. Nende niitmist alustasin alles jaanipäeval. Ei pinguta üle, töötan vähehaaval, enesetunde järgi, kuidas selg lubab ja jalad kannavad. Tavaliselt tegin jaaniks kas teise või kolmanda niitmise, nüüd alustasin alles esimest. Kevadised ja varasuvised taimed on ära õitsenud, kõrrelised nii pikad, et trimmerit enam kasutada ei saa ja heinakaari tuleb kettaga võtta.

Üks hea pool on venitamisel ka olnud – kutsumata külalisi pole käinud. Kui niidetud platsi eest ei leita, kes siis heina sees ikka tahab istuda ja pärast puuke noppida.