Need oleme meie, Eesti metsaomanikud!

Sain endale hiljuti ilmunud raamatu „Meie, Eesti metsaomanikud“, mis on välja antud Eesti Erametsaliidu 25.aastapäevaks. Koostajaks on Viio Aitsam, Maalehe endine ajakirjanik, kes oli samal ajal Metsalehe kauaaegne toimetaja.

Veider, et kui raamat ilmus juba nädal aega tagasi ning Tartus Erametsaliidu volinike koosolekul ka metsaühistute esindajatele jagati, pole tänaseni seda mainitud ei erametsa portaalis ega Maalehe vahel ilmunud Metsalehes, vastukajadest rääkimata. Ju olen siis esimene.

Kõigepealt avaldan tänu Viio Aitsamile, kes oma teada-tuntud põhjalikkuses ja erametsanduse teemasid hästi tundva ajakirjanikuna on raamatusse kogunud ülevaate erametsanduse kujunemisloost, muutumisest ja inimestest. Just inimesed, meie metsaomanikud, ongi minu meelest see alustala, millel erametsandus seisab. Inimesed annavad metsandusele näo, muudavad ja kujundavad seda oma oskuste ja südametunnistuse kohaselt. Eks sellepärast ka raamatul selline pealkiri „Meie, Eesti erametsaomanikud“. Kõlab uhkelt, kas pole?

Raamatut sirvides ning fotosid vaadates kohtun taas endiste tuttavatega, kes Erametsaliitu üles ehitasid ja metsaühistutele aluse panid. Meenub mullegi see õhin, kuidas algusaastatel räägiti ja millest unistati. Palju on vahepeal muutunud, mitmed endised aktiivsed tegijad kõrvale tõmbunud. Ometi pole neist keegi metsandusest kadunud, sest mets ei lase enam kedagi lahti, kes talle kord käe on ulatanud.

Muutunud on olud ja vanade asemele tulnud uued ja nooremad. Ka jutud on teised. Üks asi aga on samaks jäänud ja seda näen iga-aastasel metsaomanike kokkutulekul, millega kaasneb külaskäik eelmise aasta parima metsaomaniku tiitli võitnud pere metsadesse. See muutumatu asi on töökas, väärikas ja oma metsast hooliv omanik. Neile on pühendatud ka äsja ilmunud raamat.