Noore metsa kevadine ülevaatus

Mis sa hing veel oskad rohkemat soovida, kui kevadpäike särab taevas, ilm on vaikne ning lumekoorik kannab peal. Kõnni nagu mööda asfaltteed. Ja vahva tähelepanek veel – lumi on kandnud peal ka põtra, tõsi, jälgede suuruse poolest oli tegu siiski noore mullikaga, küllap eelmisel kevadel sündinuga. Varasemad jäljed, mis olid pärit sulailmade ajast ja läbi lume vajunud, olid hästi suured, kindlasti vana põdra omad.

Lumel on palju ka jänesejälgi ning veel mõnede käpaomanike radasid, kelleks võivad olla nii kährikud kui rebased.

Sellise ilmaga on lausa lust teha pikemaid ringe ja nii käisingi jõetaguseid kuusenoorendikke üle vaatamas. Tahtsin uurida, ega seal mingeid kahjustusi pole talve jooksul tekkinud, teiseks vaatasin, kas on vaja noorendike vahelt võsa lõigata. 2010.a. noorendikus, kus kuused veel kogu pinda oma võradega ei varjuta, on vaatamata varem korduvalt tehtud kultuurihooldusele mõnes kohas uus, meetrikõrgune lepa- ja toomingavõsa vaba ruumi hõivanud. Nii küpses plaan, et tuleks hooldust teha. Sel kevadel vist ei jõua, küll aga sügisel.

Ulukikahjustusi mul pole, sest põdrad sellises vanuses kuuskede vastu mingit huvi veel ei tunne, välja arvatud võimalus tihedasse noorendikku peitu pugeda ja puhata. Metskitsede jaoks on minu noorendikud juba liiga vanad, okkad karedad ja ladvad kõrgel.

Nii jääbki üle tunda rõõmu kasvama pandud ja suurepäraselt edenenud noorest metsast. Käisin puude vahel lumel ja sain aru, kuidas loodus on mind hellitanud. Usun, et siin on teisigi lugejaid, kes võivad tehtud töö üle uhkust tunda. Ükski metsaraiest saadav tulu ei suuda tekitada selliseid emotsioone kui oma kätega kasvama pandud, ise hooldatud ja jõudsalt kasvama hakanud uus mets. Kes seda on kogenud, see mõistab, millest räägin.

Taeva all kruugutasid sookured. Kuulsin, kuid ei näinud, muidu ehk oleksin kevadekuulutajad ka pildile püüdnud. Kevad on aasta ilusaim aeg.