Nostalgiline jaanuar

Leidsin oma pildipangast ühe vana foto 2009.a. jaanuarikuust, seega täpselt seitse aastat tagasi tehtud.

Mäletan selgesti seda õhtut, kui külmenev päev hämarusse jõudis ja kodupõllud uttu mattusid. Tulin parasjagu metsast ja enne auto juurde jõudmist need pildid tegingi – ilus oli.

Tagasi mõeldes on see foto omamoodi ajalooline, sest seda vahtrapuud minu kodutee otsas ega ka seda metsatukka vasemal pool pole enam olemas. Teemeistrid võtsid vahtra ja metsafirma raius metsa. Ainult võsalank on seal järel, kuhu ühtki uut väärtuslikku puutaime pole raatsitud istutada.

Ilmselt on blogi lugejate jaoks selgesti tuntav minu viimase aja depressiivne kalduvus möödunud aegades sorida. See pole üksnes seepärast, et vananedes paistab minevik ilusam, puud kõrgemad ja taevas sinisem, vaid et soovingi taastada mälupilte lapsepõlvest. Püstitasin eesmärgi panna laste ja lastelaste jaoks kirja mälestusi sünnikodus elatud aegadest ja inimestest, ka tolleaegsest külaelust, taastada pilte metsast, põldudest ja karjamaadest enne kolhoosiaega ja maaparandusega tehtud muutusi. Võin ju kuipalju tahes lastega praeguseid radu kõndides rääkida, kuis enne oli, kus kiviaia ääres pihlakad kasvasid ja rästikud elasid, kuid nemad ei suuda seal ikkagi näha seda, mida mina mälus kannan. Seda mälestuste kiviaeda ja pihlakat põllutee ääres enam pole, on vaid suur lage väli. Las nad siis vaatavad hiljem ajaloolisi kaarte ja loevad nende kõrvale minu kirjapandut – nii ehk kestavad meie põlistalu lood edasi.

Muutused on toimunud ka viimastel aastatel, mil külast on igavikku läinud viimased põliselanikud ja paigale jäänud vaid paar-kolm kolhoosiajal tulnut. Üht talukohta hoiavad lagunemast õnneks pärijad, kuid nemadki käivad kohal vaid suviti. Põlistest olen elus vaid mina ja kui ma oma mälestusi üles ei kirjuta, vaovadki nii küla kui mu oma kodutalu lood unustusse.