Hiljuti olid lehes pildid lumes paistvatest kukeseentest, neist harilikest, kollastest. Põikasin siis esmaspäeval, 27. novembril korraks teerajalt kõrvale kuusikusse, kust oktoobris korraliku portsjoni lehter-kukeseeni sain. Tahtsin teada, kas neid seal veel on ja kuidas nad hiljutised öökülmad üle elasid.

Samblane kuusikualune, metsal vanust 50 kanti. Sealt leiab sügisel erinevaid söögiseeni, neist ühed hilisemad on lehter-kukeseened. Ega ma nii hilja sügisel neid leida lootnudki ja kohtades, kust varem suurte kogumitena neid korjasin, praegu ühtki seent tõesti polnud. Pöörasin tagasi ja siis sattusingi pildil olevatele. Kõrval oli veel kümmekond väiksemat.

Korjasin seened kaasa. Külm pole neile põrmugi liiga teinud, täitsa terved ja söögiks kõlbulikud. Võimalik, et nädalatagune 3-4 külmakraadi kuusiku varjus sambla sees kasvavatele lehter-kukeseentele ligi ei pääsenudki.

Puudel kasvavaid seeni, nagu näiteks puidu sametkõrgeseid, võib sula ilma korral südatalvelgi korjata.

Taas nägin merikotkast riigimetsa langil säilikpuul istumas. Oli vanalind, suure kollase noka ja valge sabaga. Võimalik, et sama lind, keda mõni aeg tagasi metsamassiivi teises servas jahijääke valvamas nägin. Ega tea, kusagil võib praegugi mõni loomakorjus olla, mis linnu kohale meelitas. Põdranorm olevat meestel küll kütitud, kuid metskitsed ja mõni metssiga on metsas ikka liikvel. Hundid pole samuti kuhugi kadunud ja murravad nemadki. Ühtteist pudeneb kõrvalt ka ronkadele ja suurtele röövlindudelegi.