Nugised on tagasi

Üle-eelmisel talvel elas mul üks kivinugis veranda all, sisse-välja käis vundamendi väikesest ümmargusest tuulutusaugust ja sõi tihastele riputatud pekki või võrgu seest rasvakuulikesi. Kevadeks oli ta kadunud.

Taaskohtumine toimus pühapäeva hilisõhtul, kui sooja suveõhtut väljas nautisin. Äkki kihutasid otse jalge eest välgukiirusel mööda kaks kassist madalamat pisikest elukat ning varsti põõsa alt veel üks natuke suurem tume kogu. Kõigil üks suund - meie veranda vundamendi poole.

Oli juba üsna pime, tõin kaamera ja jäin seina äärde passima. Veranda alt kostus niutsumisele ja urisemisele sarnanevaid häälitsusi. Kellegi silmad helkisid seal avauses, kui olin kaamerale välgu sisse lülitanud ja ootasin, sõrm päästikul. Nii ma siis ühest helkivate silmadega sellist mingi jäädvustuse ka sain, tõestuseks, et kivinugis. Nüüd on neid siis kogunisti kolm tükki - kaks poega ja üks vana.

Et loomakestega ka edaspidi sõbralikult läbi saada, panin põõsa äärde paar kanamuna ja läksin veerand tunni pärast taskulambiga uuesti vaatama. Munad olid kadunud.

Päeval neid loomi ei näe. Kui kõhud täis, siis magavad tõenäoliselt veranda põranda aluses tühemikus, õhtul aga hakkavad väljas ringi traavima. Nüüd on kindel, et hiirtel-rottidel meie majapidamises ja arvatavasti ka naabrite omas kohta pole.

Kivinugis oli kuni 1998.aastani Eestis kaitsealune loom, Punasesse Raamatusse kantud kiskja, ja neid oli metsnugisega võrreldes vähe. 2003.a. võeti kivinugiselt kaitsestaatus ära ning samaväärselt metsnugisega sai temaski jahiuluk. Kuigi nugised linnupesi rüüstavad, mune ja linnupoegi nahka pistavad ning jahimeestel nendega omad arved klaarida, on nad minu silmis ikkagi ilusad, vilkad ja salapärased loomakesed, kellega on soojal suveõhtul mõnus koduukse ees kokku trehvata. Kanamunadest mul kahju pole, pidevalt kipuvad külmkapis aeguma.