Õhus on kevadet


Õhus on kevadet

Oodatud märtsikuu on viimaks käes. Kui päeval metsast välja tulles sünnikodu poole vaatan, tervitab mind väljade lumine avarus ja sinine, rõõmsalt valgete pilvelaikudega taevas. Päike käib kõrgelt, päev on kevadiselt helge ja maastik detailideni tuttav.


On kirjeldamatult hea ja kindel tunne, kui tead, kust pärit oled, kus sinu maa ja sinu koht on. Kahju vaid, et olen nüüd oma mälestuste ja teadmistega üksi. Pole enam alles ühtki teist, kes siinsetest kaugetest aegadest räägiks, kes minust rohkem teaks, kellelt küsida. Seda suurem on vastutus ja kohustus oma väiksemaidki mälupilte talletada, kirja panna ning järgmistele tulijatele edasi anda. Et nad teaksid – siinses mullas on meie perepuu juured.

Just samasugusel märtsipäeval, kui öösiti külmetas ja päeval jäine lumekoorik päikeses sädelema hakkas, meeldis mul lapsena väljade peal liugu lasta - lumi kandis peal. Siinsel tasasel maal leidus üks veerjas põllunukk (see jääb pildilt välja paremale poole), kus omatehtud suusa moodi lauad sai allamäge libisema lükatud ja see oli ütlemata mõnus. Musta-pruunikarvaline koer Prints oli mu mängukaaslaseks, kes vahel kelku vedas või niisama seltsiks oli.

Kui lumi ära sulab ja maa roheliseks muutub, tahan pildistada oma kodukohta veelkord ja panna uue pildi kõrvale samast kohast tehtud vana foto aastast 1947, kui koos taluloomadega karjakoplis olime: mina, ema, vanatädi ja tädilapsed linnast. Siis, pärast sõda, oli justkui endine taluaeg maale ajutiselt tagasi tulnud, sest võim ega kolhoosid polnud veel kohale jõudnud. Aga sellest kevade kohale jõudes pikemalt.