Ega me niisama metsa all jalutades kuuseõisi märkagi. Selleks tuleb ikka pea kuklasse ajada ja puude latvu uurida. Ka siis ei pruugi me punaseid käbitaolisi õisikuid üldse näha, sest kõik täiskasvanuks saanud kuused ei õitsegi ega kanna käbisid, liiati veel igal aastal.

Seekord vedas, kui pilgu puulatvade poole pöörasin. Selline vaatamine on mul harjumuseks saanud: metsas liikudes lasen esiteks silmadel puude vahel ringi käia, veendumaks, kas olen metsas üksi või liigub seal veel keegi; siis vaatan maapinnale ning seejärel piki tüvesid üles latvadeni välja. Harjumus sedaviisi silmadel ringi liikuda on külge jäänud ka linnuvaatlustest ning nende pesade otsimisest. Praegu pole kõigil lehtpuudel lehed lõplikult välja arenenud ning nii õnnestuski puude vahelt märgata ühe kõrgema kuuse ladvas punetavaid püstiseid käbitaolisi emasõisikuid. Nendest saavad alguse kuusekäbid, mis seemneid annavad. Isasõisikud on samuti punast värvi, kuid ümarad ja oluliselt väiksemad.

Nii emased kui isased õisikud arenevad eelmise aasta kuusevõrsetel. Pildil paistavad sama puu ladvaokstel ka seemnetest tühjaks jäänud vanad käbid.