Oksavaalust võib saada liikumistee

Kõik, kes on lageraiet teinud ning oksavaalud langile kõdunema jätnud, on hiljem kogenud, kui tüütud on need metsaistutamise ajal ning kui palju vaarikaid ja võsa võivada nad enda peal kasvatada. Okaspuu jäägid ei kõdune vaalus niipea, võtab oma kümmekond aastat, kui vaal lõpuks madalaks vaob ning sammal ja rohi seda tasandama hakkavad.

Pildil olev oksavaal minu metsas läbib 2002.a. istutatud kuusenoorendikku. Vana, 120-aastase kuusiku raie tegin seal 2010/2011 talvel ning võib ette kujutada, kui võimas oksavaal vanade kuuskede okstest sinna moodustus. Belarus-metsaveotraktor küll liikus sellel, kuid vaalu kokku vajutamiseks polnud masina raskus piisav.

Istutamise ajal püüdsin taimi vaalule võimalikult lähedale panna ning praegust noorendikku vaadates see ka õnnestus. Hullem lugu oli järgmistel aastatel kultuuri hooldades – vaarikas ja paakspuuvõsa laienesid kõrvale väikeste kuusetaimede peale. Mäletan väga hästi, kui meeletut vaeva sealse kuusekultuuri hooldamisega nägin. Seepärast tahangi rõhutada, et uue metsa kasvatamist ei saa üksnes taevaste jõudude hoolde jätta, ikka ise peab ka vaeva nägema. Seda suurem on rõõm, kui tulemus on töövaeva väärt.

Hiljuti veebruaris tehtud raie ajal näitasin langetajale enne kätte, kuidas võiks keskmine oksavaal üle langi kulgeda, et seda saaks tagapool kasvama jäänud metsaeraldiselt tehtava raie korral kasutada tulevikus väljaveoteena. Selleks tuli just sellele vaalule kõige suurem oksakogus koondada. Kui järgmisel kevadel taimi istutama hakkan, siis ei pane neid vaalule väga lähedale. Nii kujunebki oksavaalust pikemat aega kasutatav liikumistee ka sel ajal, kui ümberringi juba uus noor kuusik kasvab.

Kokkuvõttes tahan öelda, et metsatöid tehes on kasulik kaugemale ette mõelda. Olen ise vigu teinud, näiteks olen üle pinna kuusekultuuri rajamisega sulgenud juurdepääsu tagumistele metsaosadele, mis tähendab, et veotee saamiseks tuleb noorendikku lõhkuma või poolitama hakata. See aga oleks kurjast.