Oktoobris lähevad põllud puhkama

Naudin praegust kuldset oktoobrit, iseäralist rahu ja talveks valmistumise aega. Soovitan kõigil maale metsade ja põldude vahele seda ilu puhkepäevadel vaatama minna – uskuge mind, vaated on kaunimad kui soojal suvisel ajal.

Vaevalt viitsime me suvel tähelepanu pöörata kõrgele rohule, mis palistab põlluääri. Siis on kõik roheline, mille vahelt otsib silm mõnd värvilist õielaiku ja neil lendavaid liblikaid. Nüüd äkki, oktoobri keskpaigas, kui öökülm on õrnad õied ja liblikad ära võtnud, särab päikeses kuldne jäneskastik. Silmale peaaegu nähtamatud ämblikuniidid ühendavad omavahel kaharaid päiseid pikkade kõrte otsas. Seeme on valmis.

Põllumeestel on vili koristatud ja igas kandis käib sügiskünd või kobestatakse kõrrepõldu randaaliga. Põllud jäävad puhkama ja seejärel saab ka põllumees hinge tõmmata.

Kõiki põlluääri ei jõuta looduslikult kasvanud rohust puhtaks niita ja mine tea, kas seda ongi niiväga vaja. Olen kuulnud mingitest nõuetest, et suurte põllumassiivide vahel peavadki olema kas metsatukad või tuleb jätta looduslikke rohuribasid. Meie kandis ülemäära suuri väljasid, nagu Euroopa viljakasvatuspiirkondades näha võib, ühes tükis polegi.

Olen õnnega koos, et minu põldude rentnik ei tegele rapsikasvatusega, mis on seotud intensiivse ja korduva mürgitamisega. Muidu ei pidavat saaki saama. Kui palju sellest mürgist meil müüdavasse rapsiõlisse imbub, sellest ei räägita.

Minu maadele külvab rentnik erinevaid teravilju farmiloomadele söödaks ning kasvatab samal eesmärgil silo- ja heintaimi. Teravilja ja heintaimede vaheldus ei kurna mulda viimseni ära ja regulaarselt antakse maale ka farmis kogutud orgaanilist läga. Kui siia lisada kõigil aastatel korralikult haritud ja hooldatud põllud, siis ehk oleksid ka mu esiisad rentniku valikuga rahul.