Oli kord karjalaskepäev


Kuidas maaelu aegade ja võimu vaheldumistega Eestis muutunud on, sellest saaks lõputuid lugusid kirjutada. Paljudel on mälestusi, helgemaid ja süngemaid. Aeg käib meie eludega kaasas, tahame või mitte.

Mind emaga küüditatute nimekirjas polnud ja nii sain lapsepõlve kodutalus veeta ning mäletan tolleaegsest elust päris palju. Mul olid ümber armsad inimesed: ema, vanaema, vanatädi ja onu. Isa ei tulnud sõjast tagasi, tema saatusest pole midagi teada. Mul oli helge lapsepõlv, kesk viljapõlde, metsa, karjamaid ja koduloomi.

Sõja lõppemise ning kolhooside loomise vahele jäänud aastad tundusid maalapsele suisa idüllina, vaatamata sellele, et julgeolekumehed käisid korduvalt metsavendi otsimas. Vahel lendasid lennukid (nende eest ma pugesin põõsa alla peitu) madalalt üle ja taevast visati mingeid hõbepaberiga kaetud lindirulle. Mis need olid, ei tea ma siiani. Maal nälga siis veel polnud, seda hakkasime tundma pärast kolhooside loomist.

Kolhoosieelsest ajast on siin see karjaajamise pilt 1948.a., kus mina tuttidega põlvikutega olen keskel heledakarvalise ja nudi peaga lemmiklehma taga poseerimas. Tema nimi oli Esmik, kel oli rammus piim ja õrnad nisad ning selles vanuses (5-a.) ma oskasin juba lüpsta. Keskel põllega on mu ema, kaevu juures tädi, pullipuksi taga tädipoeg ning keskel põlvikute ja vitsaga seisab täditütar.

Vana mustvalge foto on tehtud ligi 68 aastat tagasi, värvilise tegin 12.mail 2016. Võttekoht on peaaegu sama, vaatega minu sünnikodu väljadelt taluhoonete suunas.

Kontrast aga masendav. Uhkest laudast on järel vaid kivimüürid, keldriosa on õnneks veel säilinud. Maakividest kelder on lauda pikenduseks, jäi poolenisti lakka viiva kaldtee alla, kuhu panime 20 aastat tagasi katuseplaadid peale.

Väike kodumaja, mille isa ehitas sõjas põlenud sauna asemele ja kus mina sündisin, on küll alles, kuid seal elavad võõrad ning vaadet majale varjab kuur, mida meie ajal seal polnud. Kõik puud on suuremaks kasvanud ja uusi juurde tulnud. Taamal maja taga tee pool küljes olid juba varem põlistammed ja pärnad. Lauda seina äärde tulid saared alles pärast lauda tühjaksjäämist.

Emaga koos lahkusime kodust kolhooside ühinemise ajal 1955.a., sest lehmad viidi uude lauta ning ema ei saanud loomi ega tööd jätta. Veidi hiljem ema abiellus uuesti ja nad ehitasid alevi lähedale maja, kus elan siiani. Vanatädi ja onu jäid kodutallu meist kauemaks. Seejärel läks elamine võõraste kätte, loomadest tühjaks jäänud lauda katus kukkus sisse.

Minu sünnikodu on üks paljudest lõhutud põlistaludest, mida ka Eesti taasiseseisvumine enam jalule upitada ei suutnud. Maa, mets ja mälestused on siiski alles, minu tegemistes ja piltides, minu mälus ja kirjapandud lugudes.