Metsa majanduslikku poolt kiputakse kõrgemalt tähtsustama kui teisi väärtusi, mida inimene samamoodi oluliseks peab. Eelmisel ja üle-eelmisel nädalal räägitigi metsast vaat et iga päev, avaldati kirjutisi, peeti konverentse ja vaieldi avalikult. Mina mõtlen ka omanikukultuurile.
Mul on hea meel, et mets ühtäkki nii paljude inimeste mõtetesse mahtus, olgu teadlased, keskkonnaministeeriumi tegelased, riigikogulased, metsaomanikud, looduskaitsjad, haritlased jne. Vähemalt 10 protsendil eestimaalastest on oma metsatükike, mõnel suurem, teisel väiksem. Peale selle on meil riigimets, millest igale kodanikule kuulub mõtteline osa ja mille käekäigu kohta on kõigil õigus oma arvamust avaldada, olgu teadlane, ametnik, ajakirjanik, fotograaf, luuletaja, pensionär või koolilaps.
Mäletan, et kunagi ajakirjanikule intervjuud andes näitasin omaistutatud noori puid ning rääkisin, kuidas kõik noored, olgu inimesed või puud, vajavad suurteks ja tublideks sirgumisel eeskujusid. Metsas on nendeks kõrval kasvavad vanemad, elukogenud puud, kes kõik koos moodustavad metsapere. Noori liigitasin mudilasteks, kes pidevat hoolt, kaitset ja turgutamist vajavad, veidi suuremaid nimetasin koolilasteks, kellel (nagu teismelistel) tuleks silm peal hoida ja õiget kurssi näidata.
Kui juuresolevat pilti vaadata, siis just niiviisi, vanemate puude kaitse all, need kuusekesed ühe meie külamehe metsatuka ääres kasvavadki. Ta ei ole vanu puid korraga maha raiunud, need on noortele kaitseks ja eeskujuks.
Minu meelest on suurte mõõtmetega lagedatele raiesmikele istutatud puutaimed nagu lastekodulapsed, kel pole kusagilt eeskuju võtta, sest lähedasi vaatekauguses pole. Sellisel puhul peab metsaomanik olema valmis vanemarolli kandma, poputama ja hooldama mudilasi, kaitsma ja koolitama, kuni noored iseseisvalt toime tulevad. Täpselt samamoodi kui inimesed oma perekonnas teevad.
Kui nädalavahetusel taas ühe ringkäigu metsade vahel tegin, sattusin kokku külanaisega, kes metsas jalutamas käib, vahel üksi, vahel koos naabrinaisega. Mina ei ole selles kohas päris igapäevane liikuja, kuid nähes, kui ilusaks
kohalikud maaomanikud oma metsad on kujundanud, mõistan aina paremini, mida mets eestlasele tähendab. Kiitsin nähtut ka külanaisele.
Samas see naine küsis, et egas ometi see metsaraie, kus puud prantsatades langevad, pole äkki minu metsas käimas. Küsimine torkas. Sain aru, et kodu lähedal toimuv läheb kohalikele vägagi korda. Viipasin, et vaata, minu mets seisab endiselt seal eemal, see siin on ühe firma oma ja nemad tellisid raie.
Ametlikus keeles räägitakse metsade kultuurilisest, sotsiaalsest ja ökoloogilisest tähtsusest. Omanikukultuur võiks tähendada kõigi nende väärtuste ühendamist ning majandusliku kasuga tasakaalu viimist. Kohapeal elavat, oma maaga põliseid sidemeid tunnetavat metsaomanikku võib usaldada. Kõike ei pea seadustesse kirjutama, pigem vajame omanikukultuuri, et nii homme, kümne või viiekümne aasta pärast kaunistaksid maastikku ilusad metsavaated, leiduks seene- ja marjakohti, säiliks elurikkus, püsiks vana ja kasvaks uut metsa.
