Orava koht on metsas

Metsa jõudes kuulsin kahtlast raginat, ka teist korda murdusid oksad kellegi jalge all. Läksin lähemale, et uurida, kas võiks kuskil suurem loom olla, ehk kogunisti põder.

Ragistajat ei näinud, kostsid vaid mõned linnuhääled ja tuule kohin puude ladvus. Vihmapilv lähenes.

Siiski-siiski, keegi nagu liikus puutüvel ning kadus maapinnale. Hiilisin lähemale. Puujuurte vahel askeldas punaka kasukaga loomake. Astusin paar sammu edasi. Vupsti! hüppas orav kase tüvele ja jäi mind puu tagant piiluma, käbi suus. Tegin mõne pildi. Loomake jäi kaamerast tulevaid klõpsatusi kuulatama – peaaegu samasugust häält teevad oravad ka ise, kui pahuras tujus on.

Liikusin mõne sammu kõrvale, et paremat valgust otsida. Oravgi ronis hetkeks tüve mööda kõrgemale, kuid siis pööras ringi ja tardus pea alaspidi asendisse. Käbi ikka suus.

Kui olime teineteist piisavalt vahtinud, otsustas orav kase latva lipata ja seal oma saaki uurima asuda.

Mulle meeldivad metsades elavad oravad rohkem kui linnadesse kolinud loomad, kes inimestelt peopealt ande võtavad. Metsas peavad nad otsast lõpuni enesega toime tulema, olgu selleks siis varjulisse kuusevõrasse pesa tegemine või toidu hankimine. Täpselt nagu maainimesedki kauges metsakülas ilma kõrvalise abita hakkama saavad.

Oraval on ka üksjagu vaenlasi, nagu händkakk, nugis, kanakull või kaljukotkas. Metsaorav ei taju inimeses erilist vaenlast või ohtu, pigem tekitab kahejalgse esmakordne nägemine uudishimu. Vast seepärast saimegi rahulikult mõne hetke teineteise seltsis veeta.