Õunad meelitavad admiralid kohale

Tänavu on rikkalik õuna-aasta ja tänu sellele võib isegi koduaias näha kauneid liblikaid – admirale. Kuna õunu on kõvasti rohkem kui suudaks ära tarvitada, siis võtan iga päev, kui metsa sõidan, paar ämbritäit puude alt korjatud õunu kaasa. Vahel ka päris ilusaid, sest mida peaksin mahakukkunud ja ülevalminud suveõuntega ikka peale hakkama. Siin kõigil aedades oma õunad, linn kaugel, mille lähistele tee äärde tasuta võtmiseks viia võiks.

Admiralist veel niipalju, et minu meelest on ta hilissuve kauneim liblikas, keda saab oodatud ja imetletud just musta-punase-valge värvikirevuse pärast. Kui teistel liblikatel on tiibade alapool enamasti tagasihoidlik, siis admiralil on ka sinna kauneid mustreid ja huvitavaid toone jagunud.

Mõnel aastal on liblikaid vähem, teisel jälle kohtab sagedamini. Kui marjad, õunad või ploomid valmis saavad, lõhki lähevad ja natuke käärima hakkavad, siis võivad admiralid nektarit imedes kergelt joovastuda ega tee piilujast enam suurt välja. Päris peopesale nad siiski ei tule, nagu pärast jaanipäeva kiirgliblikas mu higisele käele lendas.

Admiral on rändliblikas ja soojadel suvedel nagu tänavune, võib neid meie maile rohkesti jõuda. Kahjuks ei oska admiralid mõnede teiste siinsete liblikate kombel talveks hoonetesse sooja pugeda, seepärast siiajääjad külmaga hukkuvad. Uuel suvel tulevad jälle uued liblikad, munevad nõgestele munad ja augustis väljub uus põlvkond noori liblikaid, kes lõuna poolt tulnud ränduritega ühinevad. Nii ongi mõnel soojal aastal admirale tavapärasest rohkem.