Paberipuit ahju

Metsamaterjali turul on olud võrreldes kuue aasta tagusega kõvasti muutunud. Just nii palju aega on möödas, kui ma kodumetsas viimati ühe tõsisema raie ette võtsin. Siis lasin teha veidi lageraiet küpses kuusikus ja kõrval ka harvendusraiet. Tol korral müüsin raieõigust.

Seekord otsustasin, et kauplen ise kohalikud ülestöötajad ja seejärel leian virnastatud metsamaterjalile ostjad. Ega ma ka ise passiivseks kõrvaltvaatajaks jäänud, olin iga päev ametis ja vajadusel ka kättpidi pehmeks muutuvaid veoteid tugevdamas.

Minu meelest on FIE-na majandaval metsaomanikul targem ühes aastas raiega mitte üle pingutada, sest riigimaksud (sots- ja tulumaks) võtavad tulust suure osa nagunii ära. Olen maksustamise reguleerimiseks kasutanud ka FIE erikontot, kuhu tulevasteks investeeringuteks (metsauuendus, valgustusraied, maaparandus) mõeldud raha ajutiselt paigutada ja hiljem kasutada. Kõike on aja jooksul proovitud.

Praeguse puiduturu juurde tagasi tulles annab tunda see, et varem edukalt müügiks läinud paberipuit tuleb nüüd panna küttepuuga ühte virna. Pildil on näha, et virnas on suur osa sellist puitu, mida varem ahju poleks aetud. Arvutasin, et okaspuupalgi ning kase- ja sanglepapaku kõrval läks küttepuuvirna ligi 30% metsast välja toodud materjalist – kõverat või okslikku kaske ja sangleppa, latte ja kahjustustega jämedat okaspuud. Müüa saab seda küttepuu hinnaga, no ja endale tasub samuti tagavaraks varuda.

Mõistan hästi, et kui põhjamaad paberitööstuse tooret enam endises koguses sisse ei osta ja selle puiduliigi hinnad on meil küttepuuga samale tasemele langenud, siis tulebki erametsaomanikel oma väiksemad puidukogused halupuudeks töödelda. Odavat puitu kaugele transportida ei tasu. Õnneks pole maal veel ahjusid majadest välja lõhutud ja iga küla kütku oma ahjud kohalikus metsas kasvanud puiduga.