Tagantjärele on mu tunded üsna segased, sest nähtu oli iseenesest positiivne, metsakasvatuse ja varumisega tegelevad haritud ja usinad eesti metsamehed, kes rakendavad oma palgatöös parimaid teadmisi ja metsakasvatuse kogemusi. Maaomanikeks aga pole Eesti kodanikud, vaid välismaised pensionifondid, kel on maavaldused Soomes, ka Rumeenias ja nüüdsest üle Eesti.

Miks kõik Eestimaa metsad ei kuulu siinsetele omanikele ja miks osa neist müüakse välismaalastele, on tõenäoliselt tingitud meie vaesusest.

Öeldakse küll, et maad ei saa keegi siit kaasa võtta ja ära viia, see jääb ju Eestisse. Aga miks oleme taas, nagu ajaloos korduvalt juhtunud on, ikka vaid palgatöölised, selle asemel et omanikud olla. Miks eestlane ei oska või ei taha peremees olla, selle asemel müüme sentide eest maha maa, mis meile endile peaks kuuluma. Aga üleüldist rikkust ikka ei tule. Eks samamoodi on ka muude elualadega, olgu kasvõi Telia kontsern või terve loetelu teisi valdkondi.

Mis aga Ida-Viru metsadesse puutub, siis seal nähtust võib mitu lugu kirjutada. Kõigepealt vähene inimasustus, mahajäetud põllu- ja rohumaad Pätsu-aegsete asundustalude tühjade ja lagunenud hoonete ümber, sirged metsateed ja palju metsamaad, nii lagedaks raiutuid kui veel kasvavat või äsja istutatud lanke.

Eesti asjalike metsameeste kogemused annavad loodetavasti ka Ida-Virumaal peagi tulemusi, ehkki sealsed kuusekultuurid on veel lapseeas, vanimad alles 3-aastased. Rakendatakse erinevaid maapinna ettevalmistuse võtteid, et potitaimed rohu konkurentsis ellu jääksid. Ühel pildil on viljakal, kuid vesisel langil kasutatud vesivagudele istutamise meetodit, all vasemal nurgas paistmas ka üks sellekevadine kuuseistik. Kõikjal lopsakas rohi, mille tõrjumiseks metsamaal ei luba seadus kasutada kemikaale, samas rohumaade metsastamisel võib. Sellest kirjutan homme.

Minu jaoks oli see kasulik ja silmaringi avardav metsapäev. Aitäh kutsujatele!