Tahaksin loota, et uusi suuremaid raietöid sel kevadel enam ette ei võeta. Võib-olla kannatab mõnel pool kuivamates männikutes seda teha, kuid vähemalt niisketes kaasikutes ja kuusikutes tuleks raie küll edasi lükata, et pinnast mitte mülkaks keerata.

Kruusateedel kõikjal koormuspiirangud peal, mis lükkab veo ja puidu realiseerimise paari kuu võrra edasi, kusjuures puidu hinnad muudkui langevad.

Just seepärast ongi tore kuulda siit-sealt kostvaid võsalõikajate hääli. Mõnda päeva tehakse võsatöid meie kandi riigimetsa noorendikes. Hea oli näha, et töömees oli parkinud oma auto sihitee otsale, et sealt koos töövahenditega jalgsi üle kraavi noorendikule minna. Polnud ta sugugi sõitnud kaugemale, kus üles sulanud pinnasetee porine ja autorattad lõikavad sügavad jäljed sisse. Ühe sellise „off-road“ naisolevusega juhtusin metsateel käies mõni päev tagasi juhuslikult kokku. Pidavat võsameeste töid korraldama, kui uurisin, miks ta tupikteele porisse oma maasturiga ronis, kus mingeid noorendikke polegi.

Mulle tundub, et suuremaid noorendike hooldustöid tehaksegi praegu vaid riigimetsas, sest eraomanikud ootavad toetuste avanemist. Millegipärast on noore metsa hooldamise toetuse saamisel kehtestatud selline tobe nõue, et töid võib alustada alles siis, kui avaldus toetuse saamiseks koos töösse planeeritud noorendike nimekirjaga on erametsakeskusele esitatud. Ja kuna avaldusi ei saa veel esitada, siis hooldust ka ei tehta, sest varem alustatud töid ei loeta abikõlbulikeks. Veider ju. Kõike seda reguleerib meil bürokraatia.

Teisest küljest peaksime meie, metsaomanikud, harjutama end mõttega, et Euroopa Liidu toetused ei kesta igavesti. Oleks aeg omal käel hakkamasaamist harjutada. Võsastunud raiesmikud vajavad kindlasti hooldust, kui tahetakse tulevikus korralikku metsa kasvamas näha. Seega võiks vara saabunud kevadaega enne lindude pesitsemist ja kevadist metsaistutust praegu siiski hooldustöödeks kasutada.