Vaevalt kuus tundi päevavalgust ja jälle pikk pimedus. Väikesed lapsed ootavad jõuluõhtut ja kuuse alla habemega taati, kes kingitusi tooks, mina ootan pööripäeva ja valgust. Ehkki sinna pole enam palju jäänud, on ometi ootusaeg talumatult pikk. Nii igal aastal.
Mida siis teha, et oma keha ja vaimu sel pimedal ajal tasakaalus hoida. Lihtne ja kindel vahend on - mine metsa, kõnni seal nii kaua kuni väsimus kallale tuleb, siis istu puu alla ja jää ootama. Varsti tulevad tihased sind uurima, vaatavad ja arutavad omavahel, kas sihukest olendit võib usaldada või tuleks eemale hoida. Eile oli teiste seas okstel sidistamas ka kamp sabatihaseid, pika sabaga armsad olevused, kes perekonniti kokku hoiavad. Nende nägemine teeb kohe tuju heaks. Mida paganat ma muretsen, näe, linnukesed lepivad eluga, mis neile antud, peaasi, et kõht täis ja pereliikmed koos.
Eks inimestena soovime meiegi, et pere jälle kokku saaks, et lastel kõik hästi läheks ja ema ei peaks muretsema, olenemata sellest, et mõnel pojal juustes juba halli. Lapsed jäävad emale alati lasteks, vanusele vaatamata.
Siit jõuangi jõuluaega tagasi. Siis on tööinimestel ja koolilastel pikemad pühad ning käiakse ka vanemate või vanavanemate juures. Pere saab kokku ning toad on kalleid inimesi täis. Meil ei ole kombeks üksteisele kingitusi teha, nii oleme kokku leppinud. Tähtsam on olla koos, ühise laua ääres toite maitsta, juttu ajada ja üksteise lähedusest rõõmu tunda. Kui jõulupühad läbi, lähevad ka päevad pikemaks.
