Kõike seda sain teada alles oma ühistu juhtide kaudu, sest erametsaliidu siseinfo on lihtliikme jaoks sama salajane kui reformierakonnal valimiste vahelisel perioodil. Kui metsaomanik tungivalt peale käib, võib saada lõpuks parooli ja ID kaardi (et jääks jälg, kes) abil õiguse materjalidega tutvumiseks. Kommentaaride või ettepanekute saatmise võimalus piirdub vaid e-posti või telefoni kaudu suhtlemisega.

Ühist mõttevahetust ja vaidlemise võimalust (näiteks foorumis) liikmete vahel pole liidu veebilehel üldse olemas. Vanasti, kui Erametsakeskus ja Erametsaliit ühisesse veebiportaali eramets.ee olid koondunud, see võimalus oli. Nõnda võibki kaugemal elavale liikmele-metsaomanikule tunduda, et otsuseid võtavad vastu, seaduste eelnõusid või muid riiklikul tasemel metsaomanikke puudutavaid teemasid kooskõlastab käputäis juhatusse valituid kuskil tagakambris. Õnn, kui mõnikord siit-sealt ühtteist pudeneb või taustainfot lekib. Tea, kas mõne võimuerakonna ilmeksimatus on ka metsaomanike esindajatele külge hakanud. Loodetavasti üldkoosolekul ikkagi vaieldakse.

Metsaomanikke lõhestanud vastuolud suurte ja väikeste vahel on nüüdseks üksikliikmetelt edasi kandunud ka ühistutele. Mõned ühistud on juba lahkunud, mitmed plaanivad erametsaomanike organisatsioonist lahkulöömist. Vastuolusid teravdab ka ühistu toetuse sidumine liikmete sundsuurenemist nõudva minimaalarvuga. Kindlasti on ka muid põhjuseid.

Näiteid samasugusest suurte ja väikeste ebavõrdsusest võib leida igast maaelu valdkonnast, valdadest, küladest, põllumeeste leerist. Siit saab järeldada vaid üht – väikeste elu tahetakse võimalikult talumatuks muuta, et nad oma tegevuse lõpetaksid, põllud-metsad suurtele maha müüksid ja jalust kaoksid. Mis pagana eestlus, esivanemate maa – need ei tähenda midagi, kui võim on raha käes! Mõni ullike peab veel natuke aega vastu, kuid mis edasi…