See kaev tuletas mulle meelde ammust plaani, et kutsuksin mõne meesterahva appi kaevama ning ise võtaksin üleval ämbriga kaevus leiduvat kraami vastu – mulda, prahti ja setteid. Tahaks teada, kui sügaval vesi vastu tuleb või mida kõike seal augus leidub. Sügis oleks selleks tööks õige aeg, kuid üksinda pole minust tegijat. Kitsas süvendis kaevamiseks oleks vaja ka lühikese varre ja käepidemega tugevat kühvlit, harilik labidas selleks tööks ei sobi. Vanasti oli meil viljasalves terade kottipanemiseks umbes taoline asjandus.


Mäletan oma noorpõlvest, kui mehed kaevasid käsitsi uue maja juurde 9-meetrist salvkaevu. Et kõrvalolev pinnas kaela ei variseks, hakati kohe betoonist rõngaid peale laskma: algul esimene, siis kaevati edasi, seejärel teine ja nii edasi, kuni lõpuks viimaste rõngaste ajal vesi vastu tuli. Esimene rõngas vajus juurde lisatud rõngaste raskuse all järjest allapoole ja temast saigi alumine. Selle majakoha juures juhtus tihke savimaa olema, töö oli raske, vintsiga vinnati alt ämbritäite haaval savi üles ja kaevamine võttis mitu nädalat aega, kuid hea vesi saadi kätte ja kaevu kasutatakse tänapäevani.

Miks ühes metsanurgas üleüldse kivivooderdisega vana kaev on olemas, pole mulle siiani selgeks saanud. Talukohani on umbes 250 meetrit ja seal on teine kaev, vahepeal ka jõgi. Ehk oli karjamaale loomade jootmiseks veel teist kaevu vaja, on ka võimalik. Küsida pole enam kelleltki. Kaevu ümber on vana mets ja põldude paiknemist maaparanduse käigus muudetud.

Kõiki metsades leiduvaid inimtegevuse jälgi nimetatakse pärandkultuuriobjektideks. Sinna hulka kuuluvad nii kiviaiad, linaleoaugud, lubjapõletusahjude või keldrite jäänused, samamoodi ka joogivee saamiseks kaevatud kaevud. On hea, kui omanikena need ära tunneme, nende tekke- ja kasutuslugu uurime ja kirja paneme, järglastelegi näitame ja alles hoiame.