Metsasihi esimene pool on heas korras, koormate raskus pole jääkolakat täielikult jõudnud lõhkuda. Keskosas aga oli lahtine püdel porikiht kogu sihi laiuselt peal. Pidin otsima kohta, kuhu astuda, igatahes saapad said korralikult mudaseks. Sinna ei tohiks enne täielikku ülessulamist ja kuivamist ühegi sõiduauto või maasturiga tuuritama minna – veab rööpad sisse ja rikub tee täiesti ära. Edasi kulgesid veojäljed varem tallamata lumisel kraavikaldal kuni langini. Ei midagi hullu.

Langile hiilisin tasa, lootes näha neid igatsetud põtru. Haavaokste hunnikutes turritavad kooritud kaikad küll viitasid põtradele, kuid loomi endid seal polnud.

Metsas on kevadet tunda. Suur parv siisikesi sidistas üleval kase okstes rippudes, kaugemal kiiksus üks musträhn ning kahelpool sihti jagasid suur-kirjurähnid omavahel maid.

Olin sihil liikudes juba tagasiteel, väike pettumus hinges, et kuhu need põdrad siis jäid, kui eespool riigimetsa lageraielangi tagaservas tabas silm midagi valendamas. Põdra kintsud. Seal nad siis passisid! Esiotsa nägin vaid kaht looma, siis tuli puude tagant nähtavale kolmaski. Kaugust meie vahel oli umbes 230 meetrit. Mina vaatasin põtru, nemad jälgisid mind.

Ehkki seekord nägin vaid kolme põtra, oli masinamees mõni päev tagasi näinud langil viimati viit looma. Sama rääkis detsembrikuus ka üks teine metsavedaja, kes ühtlasi siitkandi jahimees, et kolm looma käivad koos ning emapõder koos kevadise vasikaga eraldi. Kuni lageraielankidel haavaoksi jätkub ja loomi mõni hundikari ei kimbuta, siis ehk saan nendega edaspidigi kokku.