Jõe taga metsas kasvab mul siin-seal pärnapuid, rahvapäraselt niinepuud. On suuri ja nende läheduses ka mõned päris noored. Suhtun pärnadesse austusega ja püüan võimaluse korral hooldada salumetsa nii, et sinna ka uusi pärnasid juurde kasvaks.

Kevad on tore aeg, mil saan metsades varem tehtud hooldustöid üle vaatamas käia. Sel korral uurisin, kas põdrad kurja pole teinud ning sattusin pildilt paistva pärnaoksa juurde. Pärn ise jäi pildilt välja, kuid tähelepanu pälvis see maani koolduv oks, millelt põder on proovinud koort rebida. See katse tal ilmselt ebaõnnestus ning nii jäid oksalt alla rippuma pikad nööritaolised sitked niined. Tuli tahtmine need palmikuteks punuda.

Pärnad on meie oludes ühed vastupidavad ja pikaealised puud. Ega metsloomadki neid suurt kahjustada suuda – sitke koor ei anna järele.

Pärn õitseb suvel ja inimesed korjavad pärnaõisi tee valmistamiseks. Aitab külmetuse korral. Pärna koore all on sitked, pikad ja painduvad niined, millest vanasti valmistati mõningaid tarbeesemeid, nagu köit, nööri, korve ja suuri sõelasid. Veel punuti pärnaniinest põrandakatteid või jalavarjudeks viiske.

Tänapäeval on kõige olulisem, et loodus- ja metsamaastikul, kuhu ei ulatu taimekaitsemürkide mõju, on õisi täis kõrge pärnapuu mesilaste jaoks üks parim puhta nektari kogumise koht.

Meie talukohtade põlispuude seas ongi enim levinud just pärnad ja tammed, sümboliseerimaks oma pikaealisusega põlvkondade järjepidevust. Pärnadega on seotud ka paljud looduslikud pühapaigad.