Puud-põõsad põllu äärest ära


Puud-põõsad põllu äärest ära

Piki põllu- ja metsaäärt kulgeb mul kunagi maaparanduse käigus ehitatud tee. Selle põllupoolsel serval kasvas mitu suurt remmelgat, mitu haaba ja kohati ka pajuvõsa. Võsa olin varem korduvalt maha lõiganud, aga seda täielikult kaotada pole suutnud, ikka tulevad uued vitsad asemele.

Nüüd otsustas sama tee ääres eespool põldu hariv osaühing teisel maatükil kõik tee ja põllu vahel kasvavad puud ja põõsad maha võtta ning hakkpuidu virna kuivama koondada. Ka mina rendin oma põldu ja tean, et põllule liiga lähedal asuvad puud-põõsad segavad maaharimismasinaid ning takistavad päikesevalguse juurdepääsu. Niisiis otsustasin, et lasen ka oma põlluääre lagedaks raiuda. Hilissügis, mil pole linde pesitsemas, on selleks sobiv aeg.

Jämedamatest tüvedest tuli minu maalt koorem küttepuuhalge ja oksad lubati ka hakkevirna viia.

Millest siis järsku selline tuhin teeääri lagedaks teha, kui siiani pidasin peamiselt maastikuelemendina, aga ka lindudele vahepeatusteks, üksikpuude ja põõsaste olemasolu tähtsaks.

Eespool põldu hariv mees selgitas, et tema võtab puud-põõsad maha just drenaažikogujate ummistuste vältimiseks ja tõi näiteid, kuidas puujuured tungivad savitorudest drenaaži sisse ja ummistavad need tihedaks puntraks põimuvate „juurevorstidega“. Vesi ei pääse sealt edasi ja põllule tekivad liigniisked mülkad. Paar aastat tagasi nägin, kuidas ta neid ummistusi põllul lahti kaevas ja plasttorudega asendas.

Piki teeäärt kulgeb nii minu kui tolle naabri põllumaal drenaažikoguja koos kaevudega. Edaspidiste ummistuste ennetamiseks otsustaski mees kõik põllutee ääres kasvavad puud ja põõsad maha võtta ning teeservad siluda.

Jutt puujuurtega drenaažiummistustest pani mindki tegutsema. Naabrimees sae ja traktorikäruga tuli appi. Üks haab jäi mul siiski põllu pool teed alles ja pildi tegemise suhtes seljataha jäävad kasvama veel kaks maani okstega ilusat kuuske. Nende oksad põlluni ei ulatu ja maaharimist ei sega.