Kappide tühjendamise käigus leidsin sealt terve hunniku heegeldatud või kootud pitslinikuid, ka täiesti uusi, tärgeldatuid, torusse keeratud ja paberisse rullitud. Osasid neist pole keegi kunagi lauale pannud. Mõtlesin, et kui kord uue ilusa diivanilaua ostan, siis äkki üht õrna valget kasutangi. Vana stiil on hakanud uuesti meeldima.
Kui sügise saabudes rabasse või metsa satun, näen samasuguseid kootud linikuid seal tuhandete, pigem sadade tuhandete kaupa. Nagu näitusesaali vaatamiseks pandult, nii on metsas puude vahel, põõsaste või rohututtide küljes eri suuruses ja erisuguste mustritega võrke, mida omavahel ühendavad pikad niidid. Ja igal võrgulinal on omanik, sarnaselt kaluritega, kes võrke merre lasevad, sealt saaki välja võtavad ja vahel ka võrguauke lapivad.
Metsavõrgu omanik otsib sobiva koha, koob võrgu kohapeal ise ja tõmbab selle nurkadest pingule nagu pitsliniku kuduja lõpuks teeb. Erinevalt inimestest, kelle jaoks pitslinikud on iluasjad, mil pole praktilist otstarvet, on looduses need kaunid mustrid hoopis jahiriistadeks, püügivahenditeks. Saagi rohkusest sõltub omaniku ellujäämine, heaolu ja käekäik.
Seenelised, marjulised, eriti rabas jõhvikal käijaid näevad praegu neid pitslinikuid, mida väsimatud ämblikud suve jooksul on kudunud. Võrgud püsivad nii kaua, kuni külmaks läheb, kudujad kaovad ning vihm või lumi õhkõrnad püünised lõhub.
