Käime, möödume, inimesed, ei me kuule, ei näe. Puudel õitsvad leevikesed, aknaklaasidel jää… Talv. Aeg seisab ja hing ootab päris õitsemist.

Vahtrapuul, kuhu üksik emaleevike viivuks peatuma jäi, on viimasedki rootsud seemnetest tühjaks söödud. Kevadel, kui mahlad uuesti liikuma hakkavad, tuleb orav ja asub magusaid pungi ludistama. Nii on ta igal kevadel teinud. Olen jälginud ja mõelnud, mida ta küll raagus okstelt leiab. Eks ikka kosutavat mahla.

Veel paar kuud kannatust, siis on päike soojem ja linnukesel vähem muret, mis ta sööb, kust ta saab. Et ta külmaga nälga ei sureks, siis puistame seemneid ja riputame pekki.

Kui kell 9 hommikul aknast välja vaatan, on esimesed juba toidulaual kohal. Praegu peaks sel ajal ka päike tõusma, kuid just siis ongi kõige külmem. Lindude esimene mure on toitu leida, mis ööga jahtunud kehad üles soojendaks.

Lasen masinast endale suure tassi kanget kohvi, istun pliidi suu ette madalale taburetile ja hakkan tuld tegema. Köök läheb soojaks ja uus talvepäev võib alata.

Varsti on ka leevikesed koos põldvarblaste, tihaste ja rohevintidega kõhud täis saanud, end üles puudele õitsema seadnud ja ootavad päikest. Vaikselt kostuvad nende sumeda flöödina kõlavad häälitsused. Inimesed käivad, kuulevad ja vaatavad…