Tegin taas ringkäigu ühes metsatukas jõe lähistel ning süda rõõmustas kunagise otsuse üle jätta see mets alles just sellisel kujul nagu ta seal üle saja aasta seisnud on. Tõele au andes pole ta siiski täies suuruses endine, sest ümberringi on vahepeal ülekasvanud lepikut raiutud ja natuke uut metsa istutatud. Kuid keskmine osa, kus vanad haavad, mõned männid ja hiigelsuured okslikud kuused – seda pole ma puutunud. Mõned aastad tagasi sai ühele neist suur pesakast händkaku tarvis üles viidud. Ka see on alles.

Tegu on ühe osaga talu juurde kuulunud vähesest metsamaast, mis juba 19.sajandi teises pooles maakaardil metsa või võsastunud alana märgitud oli.

Igal aastal käin ma kas sügisel või kevadel seal puude vahel uurimas, kuhu rähn uusi auke on raiunud, milliseid samblaid ja seeni on tüvedele juurde kasvanud või kas mõni puu on ümber kukkunud. Muutusi toimub pidevalt ja neid on põnev avastada.
Tänapäeval kuuleme igast kanalist ja loeme lehekuulutustest, kuidas ärgitatakse metsaomanikke aktiivsemalt majandama ja hirmutatakse, kuidas omanik kaotab palju raha, kui vana mets ära mädaneb ja raisku läheb. Mida rohkem ajupesu tehakse, seda suurem vastuseis üleskutsetele minus kujuneb. Metsa väärtus ei seisne ainult rahas – selline on minu seisukoht.
Olen oma lugudes palju kirjutanud metsakasvatusest, noore metsa hooldamisest ja raietest, sest tegelen sellega igal aastal. Mulle meeldib, kui tehtud tööl on tulemused ja uus mets vana asemel peale kasvab. See on minu kui metsaomaniku üks pale - metsamajandaja pool.

Samavõrra oluliseks pean oma teist poolt – looduskaitset ja elurikkuse hoidmist. Annan endale aru, et mõnekümne hektariga metsa majandades ei saa kunagi nii rikkaks, et mõisamamsliks pürgida. Eelistan teisel viisil rikast elu elada oma metsa ja looduse keskel, kus võib kasvõi ajutiseks end välja lülitada eduhulluse tõves vaevlevast ühiskonnast.
Vana metsa elustikust pilte valides olen elevil ja uut avastamisrõõmu täis.