Hea, et enne lume tulekut jõudsin metsa läbi käia, muidu polekski teadnud, kus see rebane, keda vahetevahel põllul tollesama metsa poole lippamas olen näinud, päriselt elab. Puhtjuhuslikult sattusin tihedast kuusenoorendikust läbi trügides ühe noore tamme all otse rebaseuru peale. Kõigepealt nägin puujuurte vahel sügavat auku ja siis august välja kraabitud liivasegust mulda.

Kiikasin augu sisemusse ka ja kuna sealt keegi mulle vastu ei vaadanud, siis jäi teadmata, kas peremees kodus oli. Kui oligi, siis kusagil kaugel sügavuses peidus.

Selliseid urge ehitavad metsas asuvale kuivale künkale tavaliselt mägrad. Tean üht sellist linnakut riigimetsas juba hulk aastaid. Mägralinnakus on suvisel ajal uruavasid palju, millest talveks suurem osa kinni aetakse. Nii hoolsalt kaevatud rebaseurgu polnud ma varem näinud, rebased kasutavad tavaliselt looduse poolt pakutud võimalusi ja teevad aseme kas kivihunniku või kännujuurte alla.

Püüdsin mälus taastada seda põndakut ehk kõrgemat kohta praeguses metsas sellisel kujul, nagu seda mäletan oma lapsepõlvest, nii umbes 68 aastat tagasi. Tuleb meelde küll, et sealt viis rada heinaküüni juurde, kust talvel sai valge hobuse ja reega heina loomadele lauda juurde tuua. Küüni asukohas on praegu mõned kivimürakad metsas kraavi kaldal. Küün ise oli põndakust allpool madalamas kohas ja kõrval oli heinamaa. Raja ääres kasvasid väiksemad kuused ja kased, küüni kõrval suured kased. Põndakul kulgeval rajal õitsesid suvel kassikäpad, madalad ja armsalt karvased. Nende roosade või valgete käpakestega meeldis mul oma põski paitada. Aastakümneid pole neid enam looduses näinud, see liik on siitkandist kadunud.

Kõik muutub, karjamaast saab mets, kassikäpad kaovad, vanad puud võetakse maha ja uuedki juba tubliks noorendikuks sirgumas. Õnn on käia kodusel pinnal, kus on säilinud kasvõi mõnedki esiisade märgid ja mälus seisavad lapsepõlveaegsed looduspildid. Hinge hoiab, vaimu toidab ja jõudu annab ikka armastus, mis inimest oma maa ja metsaga seob. Tammsaare Vargamäel usuti ka, et „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb…“ Sellised me eestlased oleme – rügame ja loodame, et ehk saame tööd tehes õnnelikuks.