Tulevane heinapõld sai üle käidud ja kivid said otsa, küllap muidu oleksin veel leidnud mõne koha, mida kividega täita. Olen väga tänulik masinamehele kannatlikkuse eest, sest kindlasti tegi koormate metsateele toomine talle rohkem tüli kui lihtsalt kivihunnikusse kallutamine. Tänusõnad ka põllumajandusühistule, kellega veo suhtes kohe kokkuleppele sain.

Reede õhtul laotud kiviteed üle vaadates oli tõesti hea tunne – midagi väga olulist sai tulevikku silmas pidades ära tehtud. Vahepeal käis peast läbi ka mõte, et mida küll mu esiisad nendeaegse põllu- ja heinamaa kividega taas täitmisest võiksid arvata. Nemad ju kangutasid samadelt põldudelt kivid maa seest välja ja ehitasid metsa äärde kiviaedu. Kiviaiad on tänaseni puude vahel alles, vilja asemel metsapuid kasvataval põllul aga poolemeetrine rammusa musta mulla kiht. Vastne kivitee sai vanast kiviaiast mõne meetri kaugusele piki äärmist põldu jooksma. Tahaks loota, et teest on metsale tulevikus kasu.

Pühapäeval, pärast ööpäeva kestnud korralikku sadu, käisin metsas seda kiviteed vaatamas. Kõik need jäljevahed, kuhu kivid ladumata jätsime, olid uuesti pehmed ja mudased, jalajälg jäi sisse, kiviread aga kannavad. Kui mõne aja kuiva peab, saab metsaveotraktoriga uut teed proovida, sest langilt tuleb mõned oksvaalu ääre sisse peitu jäänud puunotid ära koristada. Kütteks.

Seega võin kokkuvõtteks öelda, et mudaseid teekohti saabki korralikult täita vaid kuival ajal ja vanarahva ütlemine „Rege rauta suvel, vankrit talvel“ peab igati paika. Kui peaksime praegu, pärast korralikku sadu, kivivedu alustama, jääks kivikoormaga traktor mudasse ukerdama.