Ilmaennustused näitavad, et lähinädalatel pole plusskraade loota, lund tuleb aina juurde. Aeg on metsale lumepuhkust anda, nii otsustasin, kui teist ringi koduõues platsi ja teid roobitsesin. Eks ole käidud ja tehtud ka, mets kannatab oodata, kuni ilmaolud muutuvad. Minu meelest tuli see lumi liiga vara, venitab talve pikaks, jätab inimesed lõksu ja sobib pigem suusasportlastele.

Mul vedas, et reedel sai töömees plaanis olnud noorendiku hooldusega ühele poole. Kunagi kasvas seal kuuse-kase segamets, kuhu pärast raiet istutasin 2005.a. kuusetaimed. Kultuuri hooldasin ise, esimese noorendikuhoolduse tellisin samalt mehelt, kes nüüd ka teist korda seda tegi, sest lehtpuuvõsa kasvas kiiresti kõrgeks. Lund muudkui tuleb ja tuiskab. Ilus vaadata küll, kuid metsas tööd teha mitte. Võsa lõigates pudiseb kõikjalt lund kaela ja masin hakkab lõpuks streikima.

Erinevatel aegadel tehtud noorendikuhoolduse kohta on mul mitmeid näiteid, mis kokkuvõttes ütlevad, et parem on hooldada lumeta aastaajal, kus kõik puud-põõsad on selgesti nähtavad ja äratuntavad. Töötamine plusskraadidega ning hõlpsam juurdepääs metsale lasevad ka töömehel päeva paremini kasutada ja rohkem ära teha.

Teine pilt siin on mõni aasta varem hooldatud metsaosast. Sama töömees tegi. Seda pildistasin paar päeva enne lume tulekut. Pilt näitab, kui tähtis on noore metsa kasvatamisel selle õigeaegne ja asjatundlikult tehtud hooldus. Kunagi kasvas seal kaasik, mis kolhoosiaja viimastel aastatel maha raiuti. Istutanud ma sinna ei ole, uuendus on looduslik, nii kased kui teise rindesse tulnud kuused.

Aina sajab ja kui nüüd auto enam tuisulumest läbi murda ei suuda, tulebki leida muu tegevus. Võtsin kätte äsja ilmunud raamatu „Puude salapärane elu“, millest mõned peatükid jõudsin ka läbi lugeda. Tundub, et saan sealt uusi mõtteid metsaelustikust ja leian kinnitust senistele. Värskendav lähenemine.