Rohurohelist, valgeid ja roosasid õisi

Kevad on mõne päevaga tublisti edenenud. Jõe taga vana taluaseme õuel rohetab rammus naat ja toomingad on helerohelist jumet omandamas. Ülased on oma valged õied päikese poole pööranud. Kõik on nii värske ja kevadine.

Käisin vaatamas kuusenoorendikke, mis said 2003.a. jõe taha endistele põldudele istutatud. Vaatamata aastate jooksul korduvalt tehtud hooldustöödele tundub ikkagi, et toomingas ja hall lepp pole kaotanud lootust tihedate kuuskede vahel ellu jääda. Minu jõud vist ei käi nii suurest pindalast enam üksinda üle ning pean sügisel noorendiku hooldaja palkama.

Seal noorendiku vahel uidates leidsin ka kohti, kus metssead on rohukamarat tustinud, mis on veelkord tõestuseks, et eelmises loos kirjeldatud metssead elutsevadki peamiselt seal, vaikses maanurgas.

Sedaviisi kõndides, vaadeldes ja plaani pidades jõudsin metsatukka, kus märkasin neid roosakaid õiekobaraid, mis pildil paistmas. See on käopäkk, üks salapärane taim, kes elab rohkem maa all kui maa peal. Ainult kevadel ilmuvad mõneks ajaks nähtavale tema õied ja sedagi mitte igal aastal. Käopäkk on omapärane selle poolest, et taimel puudub klorofüll, seega puuduvad tal ka rohelised lehed. Kasvab ta seal, kus on nii sarapuid kui leppa. Minul jõe taga selliseid kohti leidub ning kohati esineb ka käopäkka, kelle olemasolust annavad aimu vaid kevadel lühikeseks ajaks ilmuvad lillakasroosad õiekobarad.