Küttehalgusid varudes puutume kokku erinevate puuliikidega ning siis on hea teada, milline kõvemat sooja annab, milline vähem. Sageli eelistatakse kaske, sest seda kulub sooja saamiseks vähem. Samas küsib müüja ruumist kindlasti ka kõrgemat hinda. Korralik kasepalk aga annab töötlejale müües omanikule hoopiski rohkem tulu, seepärast satub kaske küttepuude sekka harva.

Kõige levinumaks halupuuks on endiselt hall lepp, mis oma energiasisalduselt jääb üle kahe korra kasele alla. Loomulikult käib jutt kuivadest halgudest.

Minu lemmikuks on peale halli lepa jäänud ka haab, ainult et tema halgude riidas kuivamiseks kulub kaks suve. Haava kütteväärtus on 20% halli lepa omast kõrgem.

Okaspuudest annab valusamat tuld mänd ning kõigile teistele puuliikidele jääb kütteväärtuselt alla kuusk. Ometi on seda üsna palju müüdavate küttepuude seas ja teda ei tasu sugugi ära põlata. Segus halli lepa või haavaga annab ahjusooja hästi, samas ei ole hirmu, et koldeid lõhki kütaks. Et korstnad ja lõõrid tahma vähem koguksid, on taas eelduseks kuivad halud, ka paljukiidetud kask tekitab nõge.

On veel üks puuliik, mida küttehalgude hulgas kohtab harva. See on saar. Vaat temaga peab ettevaatlik olema ja ahju ajamisega piiri pidama, sest saare kütteväärtus on kasest 10% võrra kõrgem, hallist lepast ligi 2,4 korda kõrgem. Seepärast võiks vaid mõned saarehalud teiste sekka pista.

Pildil on haluhunnik minu metsa saartest. Mis parata, viimaste aastate haigus „saaresurm“ võtab enamasti õrnemaid noori puid. Neid murdub juurekaelalt, tüvedesse poeb saarevähk ning koore alla uuristavad käike üraskid.