Saare hukkumise põhjusi on mitmeid, neist levinumaks peetakse nakkuslikku seenhaigust nimega saaresurm. Puud hakkavad kuivama ladvast. Saaresurmaga sarnane on ka jalakasurm, millest kirjutasin blogis sügise alguses, kui avastasin jõe ääres metsaserval mitu kuivanud jalakat. Saaresurma ehk ladvaokstest kuivama hakanud saarepuid pole oma maadel seni ette juhtunud.

Haigustest nõrgestatud saari asustavad saareüraskid, kelle tegutsemise tagajärjel puud kuivavad lõplikult, koor tuleb tüve küljest lahti ning puidul paljastuvad üraskimustrid.

Aga kui eri vanuses noortel saarepuudel on tüvedel märgata haavandeid, mustendavaid lõhesid, võib see olla saarevähk. Minu metsas oli ühel üpris noorel puul vähkkasvaja ümber ka tüvi paksenenud (nagu pildil).

Käisin eelmisel nädalal metsaspetsialistiga oma saarikut üle vaatamas, enne kui seal valgustusraiet tegema hakkasime. Siis ta näitas mulle mitut saarevähki nakatunud noort puud. Terveid elujõulisi saari on metsas siiski arvuline enamus, kuid esineb ka haigeid puid.

Kuna olen varemgi oma jõeäärses metsas kokku puutunud hukkunud noorte saartega, siis seni ajasin selle varakevadise sooja-külma vaheldumise süüks. Teatavasti on saar üsna külmaõrn ja vajab noorena teiste puude turvet, kaitsmaks teda nii kevadise ereda päikese kui öiste krõbedate külmakraadide eest. Metsaspetsialistilt küsisin nõu, et kui palju teisi puid-põõsaid (eriti sarapuud) oleks valgustusraiega mõistlik vähemaks võtta, et saared ei kannataks. Ringi käies need vähist nakatunud saared silma jäidki.

Kõik ju teame, et kevadel on saar viimane, kes lehte läheb ning esimeste sügiskülmade järel kohe lehti kukutama hakkab. Siinsete laiuskraadide suvi jääb saarepuule liiga lühikeseks. Seda enam võiksime hoida neid väheseid saarikuid, mis siin kasvavad, veelgi enam – hoolitsema ka järelkasvu eest.

Vaevalt meist keegi soovib, et Eestis saar kaitsealuseks puuks muutuks.