Jõevesi on kõrgeks tõusnud ja tormab allavoolu, külamajade juures on pildil olev oja üle kallaste ajanud. Seda kõike tegi viimastel päevadel sadanud vihm.
Kui ikka ligi kolm ööpäeva vahetpidamata sajab, peatab see hulgaks ajaks ka viljakoristustöö. Nukker on vaadata põllul seisma jäänud kombaine, mis enne sadu vaevalt mõne ringi jõudsid ära teha.
Ega metsadki enam endiselt kuivad pole ning eriti ohus on märjad pinnaseteed. Samas ei pea ju kõikjale tingimata autoga ligi sõitma, seeneline-marjuline käib rohkem jalgsi. Pohlad on punased ja sobivad moosi või salati keetmiseks küll. Kui keegi juhtub kohta, kus kanarbik kasvab, võtku aeg hetkeks maha. Kanarbik praegu õitseb ning see on nii puhas ja ilus.
Võrdluseks eelmisele seeneloole lisan siia valiku järgmisel päeval korjatud männimetsa seentest. Võrreldes koduümbruse kivipuravike ja riisikatega oli männiku seenevalik kesisem. Näiteks häid tuhmuv-oranže pilvikuid oli vaid üksikuid, rohkem nägin ülekasvanud veinpunaseid pilvikuid, kuid neid ma ei korja. Kitsemamplid ajavad parajasti nuppe maa seest välja, mõned juba on. Männiriisikaid vähe, ainult paar tükki sain. Puravikke ka ei leidnud, kuid liivtatikuid küll. Needki on maitse poolest head, kahjuks kuumutamisel muutuvad mustaks ja see rikub välimuse. Vanemaid tatikuid ei tasu korjata, ainult noori. Panin tatikud koos eelmisel päeval korjatud tugevamaitseliste riisikate ning sibula ja peekonitükkidega pannile, praadisin võis, ajasin hakklihamasinast läbi ning panin lehttaignast pirukate täidiseks. Maitsevad suurepäraselt.
