Täpselt kaks aastat tagasi raiuti mu koduküla taga riigimetsas mitmeid suuri eraldisi lagedaks. Ühele kõige suuremale langile jäeti päris palju säilikpuid – haabu ja kaski. Kuna lagedaks jäänud alasid oli lähestikku palju, siis seal vabalt keerutama pääsenud tuuled hakkasid üksikpuid järjest pikali lükkama.

Selle suve lõpus aga ei leppinud tuul enam üksikute puudega, vaid võttis ette terve grupi kaski, 6 puud ühes suunas. Tõenäoliselt need jäävadki langile kõdunema, sest säilikpuid ei koristata. Kui aga vaadata, kui suure pinna nad oma laiade võrade ja tüvedega istutamisele minevast maast enda alla võtavad, siis ega ma säilikpuude eesmärgist sellisel kujul hästi aru ei saa. Elustiku ja mullarikkuse mõttes täidavad sama eesmärki ka raie käigus jäänud oksavaalud, mis riigimetsas enamasti langile kõdunema jäävadki, erinevalt paljudest erametsadest, kus iga raag kokku riisutakse ja sentideks hakitakse.

Teine asi on püstised tüükad või sellised säilikpuud, mis suudavad järgmise metsapõlvkonna eluringi kaasa teha, nagu näiteks vanad männid noorendiku kohal valvamas, justkui emad-isad oma järeltulijaid.

Kindlasti saan ma nüüd nahutada, et ei tea elurikkusest, FSC sertifikaadist ja säilikpuude tähtsusest suurt midagi, kui ütlen, et oma metsas ma koristaksin murdunud kased küll langilt ära.

Elurikkuse ja loodusliku mitmekesisuse hoidmiseks jätan pigem mõne 100-aastase metsatüki raiumata. Seal on nii lamapuitu kui alusmetsa, seal on samblaid ja samblikke, seeni ja putukaid. Seal on puud üksteise kõrval naabritena harjunud pikka aega koos elama ja suhted on paigas. Lageraie on metsale niivõrd suur häiring, et mõne säilikpuu kasvama jätmine seda ei leevenda ega anna lootust, et kõik senised väärtused kohe taastuvad.

Oma metsas olen säilikpuudena jätnud kasvama lehtpuudest tammesid ja kus võimalik, sinna mände. Kaski ja kuuski langile üksi ei jäta. Kui tuleb juhus veel metsa raiuda, vast mõne vana haava elurikkuse mõttes jätaksin, olgu siis püstisena või lamapuiduna.