Käele maandunud mardikas peaks olema lehtpuu-kooresikk. Toimetas ta lepikus, kus on nii lagunenud ronte kui elusaid puid. Sikul on pikad tundlad, seepärast paningi ta pealkirjas riimi teise sarvekandja - sokuga.

Lehtpuu-kooresikud metsapuudele erilist ohtu ei kujuta, sest mardikad on kehva söögiisuga ning nende tõugud võivad pikka aega ootel püsida, enne kui neist sellised sarvilised valmikud saavad nagu pildil. Toituvad nad kõdupuidust ja elutsevad lehtpuude koore all. Jubedaid õuduslugusid nagu kooreüraskite või männikärsakate rünnakutest metsas kirjutatud on, pole sikkude kohta kuulnud.


Putukatest paremini silma hakkavatel loomadel, nagu sokud, peaksid vanematel isenditel ammuilma sarved täis kasvanud ja ilma karvkatteta olema. Ometi tundub mulle, et see sokupoiss, kes mu kuusetaimi üle lugemas käis, olid sarved imelikult lühikesed ja karvased. Mine tea, võivad ka väärarenguga olla.

Kui lõpuks minema lippas, siis tegi valje koerahaugatusi küll. Emasloomad peaksid praegu tallede ilmatoomisega ametis olema ja sokud ongi üksikult liikvel. Nii nad siis püüavadki teha hääli, mis võimukalt ja ähvardavalt üle metsa kajaksid. Mõni ehk ehmatab ja kardabki. Metskits on Aasta loom 2017.