Tean, et naabermetsa omanik plaanib sel talvel oma metsas lageraiet. Ma ei tea, kas ta ise on näinud seda kaske, mis kasvab lageraiesse jääva eraldise servas, kohe kõrvale jääb tema hiljuti hooldatud kuusenoorendik.
Ma ikka aeg-ajalt teen tiire oma metsas, otsin halli händkakku, kuulan rähne ja vaatan juurde tekkinud puuõõnsusi. Viimase käiguga olin just ühte haavatüükasse tekkinud uusi auke uurimas, kui üle piiri naabri poolses metsas paistis midagi tumedat kase otsas. Selliseid asju nähes mu huvi otsemaid tõuseb ja tahan järele vaadata, mille või kellega tegu.
Lähemale jõudes selgus, et üks kask kannab lausa kaht huvitavat lisandit, allpool siiruviirulise mustriga pahk ja üleval must pässik ehk rahvapäraselt kasekäsn. Peaksin naabrile teada andma, mis põnev puu tal metsas kasvab, võib-olla ta ise pole märganudki. Äkki jätabki „lisanditega“ kase sinna noore kuusiku äärde alles. Vajadusel saaks üles ronides lõigata ravimiseks kasekäsna, kunagi hiljem saaks pahaga kohast miskit meisterdada, kui üleval must seen kaob. Nii või teisiti ei oma puidukasutuse mõttes sellise kase tüvi enam olulist majanduslikku tähtsust.
See kask pole naabrimehel mitte ainuke puu, kus kasekäsn kasvab. Veel teinegi on päris jõe kaldal, vana korpas koorega kõver ja lõhenenud tüvega kask. Ka sealt leidsin kevadel üpris laial pinnal vohava kasekäsna. Pilt blogis 31.märtsil 2014. Vaatasin hiljuti, kui kopratammi otsisin, sellegi üle ja musta moodustist oleks nagu vähemaks jäänud, kuid suures osas siiski alles.
Kadedaks teeb, et nii vahvad asjad puha naabri metsa on sattunud. Olgu pealegi, tegelikult on minulgi uhke pahaga kask ja pahk on naabri omast kõvasti suurem! Ja nii suurt tamme tal ka pole kui minul jõe ääres – sõbralik viik!
