Kui sajab, tasub ikkagi metsa minna. Küll vihm jääb järele.

Nii ka läks ning kui veerandtunnise autosõidu järel männikusse kohale jõudsime, siis enam ei sadanudki. See on mu aastakümnete tagune seenekoht, kust aegade jooksul on korvitäite kaupa erinevat liiki seeni koju toodud.

Juuli lõpus on lootust leida kukeseeni ja esimesi pilvikuid. Täpselt nii siin ka on. Lõuna-Eestis on seeni enamasti varemgi. Kukeseeni saime kolme peale paari pannitäie jagu. Kõik ilusad, keskmistest kuni sõrmeotsa suurusteni. Paar puravikku leidsin ka. Parim seeneaeg pole veel kätte jõudnud, samas tühjade kätega metsast tagasi ka ei tule, eriti veel, kui linnalapsed metsa kaasa võetud.

Seenemetsa peab siiski ära tundma või käima varem lemmikuks kujunenud kohtades. Kogenud seenelist juhib omamoodi „ninatunne“ täpselt sinna, kus samblal või puude all otsitavad seened end maa seest välja upitavad. Tihedate mustikavarte vahelt kukeseeni naljalt ei leia, pigem tasub neid otsida madala sambla seest või tallatud radade äärest.

Sattusime oma käigul ka metssigade söödaplatsi lähedusse, kus oli radasid ja vaigule nühitud sügamismänd. Seakatkule mõeldes võib ette kujutada küll, kuidas seenelised-marjulised oma kummisaabaste külge kõiksugu nakkusekandjaid võivad metsast saada ja need seejärel need koduõuele või töökohtadesse laiali kannavad.

Niiskes samblas või mustikavarte vahel liikudes jäävad saapad pealtnäha puhtaks ja seepärast ei tule mõttessegi neid enne autosse istumist kraavis üle pesta. Usun jätkuvalt, et metsas avastatud nakkushaigused jõuavad farmiloomadeni üksnes inimtegevuse kaudu. Samas võib ka ette kujutada, et teatud põllumajandussaaduste ületootmise tõttu justkui olekski haigustekitaja kellegi poolt meelega liikvele lastud. Metssigadest on nende eneste teadmata saanud haiguse riikidevahelised tasuta edasikandjad. (See oli muidugi vaid minu väike uitmõte).