Sügis kestab ning uusi seeneliike tuleb metsas nähtavale.
Sain kõige tähtsama sügisese hooldustöö kuusekultuuris lõpuks valmis, suure enesesunni ja pingutamise tulemusel. Pikale kippus see kehva enesetunde tõttu venima. Esimest korda paljude aastate järel tajusin, kuidas jõud hakkab tahtele alla jääma.
Pärast tööd premeerisin end ühe lühikese seeneretkega samasse kanti. Seljavalu ei andnudki enam tunda. Käisin vaatamas, kas lehter-kukeseeni, mida eelmisel sügisel sealt lademetes leidsin, ka tänavu on. Oligi, nii suuremate kogumitena kui väiksemate pesakondadena.
Põdrakärbseid on metsas sadade kaupa passimas, millal mõni ohver puude vahele ilmub. Päris maadligi kükitades, seeni lõigates, põdrakärbsed peale ei lenda, kuid pruugib püsti tõusta, kui neid igast kandist vastu pead ja riideid potsatab. Pole parata, selline on sügisese metsaromantika tüütum pool. Tuleb külm, kaovad sõgedad putukad ja kaovad ka seened. Praegu on külluse aeg.
Mul jäi sihi ääres murdunud kuusest üks väike hunnik pakkusid paari aasta tagusest ajast vedelema. Seened on end mõlemale poole hunnikut asutanud. Need peaksid kännumamplid olema, söögiseened. Selline seenerohkus ei kesta muidugi lõpmatuseni. Kes seeni korjata ei taha, saab lihtsalt niisama käia vaatamas, mida loodusel pakkuda on. Rahu ja vaikust leiab metsast kindlasti.
