Segased lood selle eestlasega

Tellisin kohe, kui raamat ilmus, Valdur Mikata triloogiast kolmanda – „Lindvistika“. Nagu eelmisedki („Metsik lingvistika“ ja „Lingvistiline mets“), pole tegemist juturaamatuga, seegi on mõtlemise raamat. Ei pea algusest lõpuni jutti läbi lugema, võib peatuda peatükkidel ühekaupa. Ja siis mõnest teisest kohast jätkata ning uuesti tagasi pöörduda.

Mulle meeldib, kuidas kirjanik rõhutab, et vaba ja metsiku ruumi mõttes elame eestlastena haruldaselt luksuslikku elu ja kui seda ruumi väärtustada loodusvarana, siis kuulub Eesti väga rikaste riikide hulka. Meil on inimesi vähe, enamikes maades aga liiga palju.

Kus veel mujal, kui meile määratud paigas, kõigub valguse hulk aasta jooksul ühest äärmusest teise ning kui palju varjundeid siia mahub. Leian kõige pimedama pööripäeva eel viimase valguse peegelduse kiire vooluga metsajões ning otsin sealt kujundeid, looduse kirja. Olen nii sageli teinud. Vahest aitavad looduse kirja otsingud isiklikule maailmale lähemale. Sellest kirjutab ka Valdur Mikita.

Kui raamatu autor üritab tulevikku ennustada, siis läheb mu meel kurvaks. Lohutan, et olen siis juba kaugel ära. Kuid kui 50 aasta pärast on liigirikkus vähenenud, piirikooslused hävinud ja maastikud vaesunud, mullad kurnatud ja metsades levimas 50-aastane raiering, siis kardan, et Mikital on õigus. Metsikut Eestit pole selleks ajaks enam olemas ning suur osa sellest, mis täna tavaline, on siis muinasjutuline.

Aga kuidas jääb meiega, puude varjus üles kasvanud ja seeneringidel tammunud eestlastega? Kas eestlase vaimuilma allikaid otsime jätkuvalt maalt, metsaservalt ja mere äärest, või…?

Kes me oleme ja mis meist edasi saab, selle üle on aasta kõige pimedamal ajal aega mõelda. Ja kes rohkem viitsib, võtku kätte raamat, milles Mikita saadab metsa selle lingvistika ja hõljub lindvistika tiivul üle latvade.