Siga ja kägu. Või oli vastupidi.
Soe ja päikseline maikuu laupäev oli. Jätsin auto sünnikodu maile ning asusin jalgsimatkale piki metsasihte. Ikka üksi ja omaette, nagu tavaliselt. Alguses läbi kodumetsa, siis piki riigimetsa rada, kuni jõudsin oma jõeäärsetele maadele.
Mu kaaslaseks on pikematel jalgsirännakutel juba mõnda aega üks kerge, üsna peenike kuiv sarapuukepp, mille eelmisel aastal jõe äärest leidsin. Koprad olid sarapuupõõsast „hooldanud“ ning ilusaid jalutuskeppe maha jätnud. Hoian üht neist autos ja mõnikord haaran selle kaasa, mõnusam käia.
Kevadised jalutuskäigud metsas on rikkus, mida enesele tasuta lubada võin. Käin ja rõõmustan ilusa ilma, sooja päikese, linnulaulu ja lillede üle.
Jõeni jäi veel oma poolteistsada meetrit kui jäin kuulatama, mitu korda kägu kukub. Kükitasin metsateel ja lugesin… kümme, üksteist.
Järsku kostis metsast okste praksumist, keegi lähenes. Metsasihi ääres on selles küljes kraav. Olin ootel. Mõnikümmend meetrit minu tuldud rada tagapool ilmus kraavist sihile tume kogu, rammus ja ümar. Metssiga, mitte karu. Nuuskis mõne hetke maad, sai vist minu kummiku jäljest haisu ninna ja pööras tagasi.
Kükitasin edasi, ehk ilmub siga veel teisest kohast uuesti sihile, kui tal kord juba selline liikumisplaan oli võetud. Lootsin, et mida väiksemana ma metsateel kükitades paistan, seda vähem inimese moodi ma metsseale tundun. Ega metssea nägemine just kotka omaga võrdlust ei kannata, tema trump on haistmine ja kuulmine. Tuul aga oli õnneks sea, mitte minu suunalt.
Sellega lugu ei lõppenud. Suur notsu jooksis piki kraaviäärt jõe suunas, põõsad jäid meie vahele. Sättisin kaamera valmis, et ehk kavatseb uuesti sihist üle minna. Tolle suure looma järel aga jooksis raginal veel teine, natuke väheldasem ning siis veel riburada kolm tükki, kes paistsid veelgi väiksemad, kesiku mõõtu. Küllap see esimene suur oli juhtemis, tema järel alles teised.
Tagumistest tulijatest üks ilmuski metsast sihile ja sealt jooksuga teisele poole metsa. Õnneks oli kaamera valmis. Teised sead järele ei tulnud ning varsti pöördus too üksik jälle tagasi sinnapoole, kuhu teised jäid.
Tore oli oma silmaga veenduda, et katk ja jahipidamine pole kõiki metssigu siiski maha niitnud.
