Sigade maiusest ja katkust


Sigade maiusest ja katkust

Kuulsin põllumeestelt, et eelmisel suvel olid metssead maisipõllul kõrgeid taimi langetanud nagu metsamehed puid raiudes. Kuna teradega maisitõlvikud asuvad sea jaoks liiga kõrgel, siis on loomad nende kättesaamiseks kavala nipi leiutanud. Nad närivad varre alt läbi, taim kukub pikali ja nii pääsevad sead piimküpsete tõlvikutega maiustama.


Maisi on meil rohkem kasvatama hakatud, sellest tehakse piimalehmadele silo. Metssead, kes tavaliselt nisupõlde rüüstavad, on magusa maisitõlviku oma menüüsse lisanud. Praegu pikkade „juustega“ noored tõlvikud juba paistavad.

Kuri seakatk on lõiganud Eesti edela-kirde suunal pooleks ning ainult loodekülg ja saared on nakkusest esialgu pääsenud, mujal avastatakse uusi nakkuskoldeid ja leitakse metsast suurte kogumitena surnud loomi. Katk vähendab metssigade arvukust, lisaks on jahinduses siga lindpriiks kuulutatud. Sisuliselt tähendab see mandri tühjendamist. Kas saartel õnnestub haigusvaba seasugu säilitada, seda näitab aeg.

Ka siinkandis leitakse uusi hukkunud katkusigu. Tundub, et katk liigub mandril selles suunas, kuhu puhuvad soojal ajal valitsevad edela-, lääne- või loodetuuled. Soojal aastaajal kannab tuul endaga kaasa arvukalt vereimejaid tiivulisi putukaid: sääski, kärbseid, parme, kes haigelt tervele lennates nakkuspisikut võivad levitada. Talvel, kui putukaid peaaegu pole, vaibub ka katku edasiminek. Seost putukatega tasuks uurida, eriti kuidas paari kodusiga pidava memme majapidamisse katk sisse pääseb. Lendavaid putukaid tuleb suvel lauta nii uksest kui aknast, kõiki kinni püüda nagunii ei õnnestu. Need on minu kui kõrvaltjälgija peas keerelnud mõtted.