Eelmises loos kirjutasin kohalikust mehest, kes on mu metsa piirinaaber ning kelle kodumaja suunal käivad praegu ühe metsafirma raietööd. Siin on pilt ühest vanast ja kõrgest kuusest, mis jäeti lageraielangi piiril maha võtmata ja mille kohta kohalik külamees oli harvesterijuhile hoiatuseks maininud, et puu on mürsukilde ja kuule täis.

Sellest kohast käis 1941.a. suvel üle lahing pealetungivate sakslaste ja küla teises otsas vastupanupositsioonil olnud venelaste vahel. Mürsud plahvatasid nii põllul kui metsas ning sama pealetungi käigus põletati maha minu sünnitalu kõik hooned. Kariloomad (lehmad, lambad, sead, hobune ja kanad), kes sõja hirmus lauta kinni jäeti, põlesidki sinna sisse, ainult valge hobune, kes pererahva vedruvankriga metsateed mööda redusse sõidutas, tema jäi ellu ja teenis meid hiljemgi.

Ka sealsete talude inimesed, kustpoolt sakslased tuld andsid, jätsid lahingu ajaks kodud maha ja põgenesid läbi metsa kaugemale ära. Külamees, kellest siin jutt on käinud, oli siis väike laps, mina polnud veel sündinudki. Kodudes räägiti sõjast veel hulk aastaid hiljemgi – nii me neid lugusid oma vanematelt ja vanavanematelt kuulsime ning püüame meeles pidada.

Arvatavasti jääbki see suur kuusk raiumata, sest ükski saeveski ei võta vastu palke, millel on metallitükid sees. Umbes 200 meetrit eemal on minu mets, kus kõrgemal põndakul kasvavad samasugused vanad kuused ja männid ning nende tüvedes on samuti armid. Nemadki said lahingus haavata. Mingeid auke on liivasel künkal samuti. Kas need on pommiaugud, sõdurite kaevikud või metsavendade punkri jäänused, seda pole enam kelleltki küsida.

Üks metsakonsulent näitas mulle neid killuarme vanemate puude, peamiselt mändide, tüvedes. Raiuda pole mõtet, metallikildudega palgid heidetakse saeveskis praagivirna või saadetakse tagasi. Kui kannatust jätkub ja rahamured raiuma ei sunni, siis las need puud jäädagi, männid elavad ka koos pommikildudega veel kaua. Vanast metsatukast, kuhu inimene ei sekku, võib aegade jooksul kujuneda põlismetsa tunnustega loodusväärtuslik paik.