Jahedavõitu südasuvisel loodusel on mitmeid häid külgi, näiteks kuumusega õitseksid taimed liiga kiiresti ära või jääks kõrs lühikeseks. Selle poolest on olnud põllumehele soodne aeg. Ka metsakasvatajate töö annab parasniiskel suvel paremaid tulemusi kui põua ajal.

Pildil on tükike inimtegevusest – kõhuni ulatuvate raskete peadega kaerapõld, peaaegu umbrohuvaba. Samas kõrval kraavipervel aga õitemeri – looduse looming. Mõlemad on ilusad. Tähtis on, et nende omavaheline suhe oleks tasakaalus. Põldude vahel peaks olema piisavalt looduslikke alasid, kuhu väetised ja mürgid ei ulatu ning kus putukad saaksid ohutult õielt õiele lennata.

Vilja külvates mõtleb põllumees saagile, meie kandi omadel läheb see enamasti kõik kohapeal loomasöödaks. Kui august sooja ja kuiva koristusaja annab, võib loota head viljasaaki. Nii talinisu kui suvinisu on vägevad, odrapäid sasis vahepeal tuul, kuid lausa lamandunud vilja eriti pole.

Kartulivagude vahel olen mõnel pool näinud küürutamas purgiga naisi, korjavad sealt… ju neid mardikaid. Pean vist õnne tänama, et minu õuele pole kartulimardikas jõudnud. Vast kaitseb meid tee ääres kasvav kõrge kuusehekk.

Suvi on tõesti helde olnud. Aedmaasikaid sain tublisti ja väikseid marju on veelgi tulemas. Suveks kadusid rästad kuhugi ära ja teised linnud maasikaid ei himustanud. Nii ei olnud seekord vaja ka vagusid võrguga katta. Ja kui viimaks vaarikadki korjatud saavad, ei pea talvel toormoosidega koonerdama.