Sõitsin pärast metsast tulemist koduküla vahel ringi ning viimase talu teeotsal jäin seisma. Õuel põlispuud, õunaaed ja esiplaanil sügisvärvides vaher. Ilus oli, võtsin kaamera välja.
Peremees Elmar on juba ammu mulla all ning tema talu eest hoolitseb nädalavahetustel lapselaps Peep oma perega. See on ainus talu, mis on sõja- ja kolhoosiajad üle elanud ning säilinud üsna tervikuna. Elmar elas ja toimetas seal ise ja jõudis koos naisega ka Eesti Vabariigi aja ära näha. Naine lahkus esimesena. Kõik teised majapidamised külas on kas hävinud või lagunemas ning üheski ei ela enam põlisasukad.
Kui vana Elmar oma koduõue praegu näeks, oleks ta kindlasti rahul. Tema eluajal polnud majapidamistes muruniidukeid, millega suuri pindasid nüüd suviti pügatakse. Elmar niitis rohtu käsivikatiga.
Eks see niitmistõbi on meil üleüldine. Ühest küljest ju ilus ja turvaline, kui õues on rohi madal. Teisest kandist vaadates poleks minu arust vaja igast rohumaa lapist tingimata golfiväljakut teha. Kusagil peaks olema koht, kus rukkirääk saaks elutseda või jänes peitu pugeda. Neid maid võib niita ka suve lõpus, kui rohi koltuma hakkab. Lehma-, kitse- või lambaheina teevad väga vähesed majapidamised. Kus tehakse, seal on ka loomi rohkem. Minu lapsepõlvekülas, mida ma jätkuvalt kodukülaks kutsun, pole peale koerte ja kasside rohkem ühtki kodulooma.
Eelmisel suvel käisid siin peretuttavad Rootsist, kes polnud umbes 15 aastat käinud. Esimene muutus, mida külalised märkasid, oli see, et teed on paremaks läinud, majad värvitud ja korras, põllud haritud ja kõikjal suured niidetud muruväljakud. Kohe näha, et inimestel on tulnud juurde võimalusi oma ümbruse eest hoolitsemiseks. Ei jäänud aga rootslastel märkamata ja ära mainimata see, et metsa on Eestis vähemaks jäänud kui seda oli 90ndatel.
