Suve lõpp läheneb

Jahedad ööd ja niisked hommikud annavad märku, et suve lõpp on käes. Peame olema tänulikud päikseliste päevade ja sooja suve eest, põllult kogutud saagi, aia- ja metsaandide eest. Soovin, et keegi meie maal ei pea tühja kõhtu tundma.

Toidumuredest rängemad on teinekord hingevaevad, nagu üksindus, kurbus, mahajäetus. Ega igaüks soovigi, et tema ümber keerleksid pidevalt pereliikmed või sõbrad, küll aga vajame tunnet, et nad on kusagil olemas, valmis vajadusel tulema, rääkima, käe õlale panema, julgustama, lohutama.

Eks minagi igatsen vahel oma laste lähedust, nii nagu aastakümnete taha jäänud aegadel, võtta nende pead sülle, sasida juukseid ning vaiksel häälel rääkida mesilastest või linnupoegadest, kes suureks kasvades pesast välja lendavad. Nii on lennanud ka meie lapsed ja füüsilist lähedustunnet ju täiskasvanud eestlane häbeneb. Me ei korda pidevalt nagu ameeriklased, kuidas me üksteisest hoolime, armastame ja igatseme, ehkki need tunded on meilgi sisimas olemas. Oleme karmid ja kinnised eestlased.

Noorusaja saginas ei ole iseenese jaoks üldse aega. Lapsed, töö, rahamured, lahkuminekud ja loobumised. Vanemas eas on suurem võimalus iseendale elada. Mulle kogunisti meeldib üksi olla, vaba ja sõltumatuna. Nii ma siis hulgungi metsas või rabas, mõtlen, vaatan ja mõnikord kirjutan sellest oma metsalugusid. Vaatan hommikuvalguses neid ämbliku kootud suve lõpu võrkusid ja tunnen, et just selles keskkonnas olengi omade juures.