Suvesoojus jõudis augustikuus lõpuks kohale. Rannas puhkajad naudivad päikest ja sooja vett, viljakasvatajad aga lõikavad juba põllult saaki. Metsatööde jaoks pole kuum ilm kõige parem, küll aga ei heiduta see marjulisi või seenelisi. Nädalavahetustel on kogu aeg metsateede ääres seisvaid autosid näha. Natuke mustikaid või kukeseeni ikka korvipõhja koguneb, kui on aega ringi käia.
Minul on hetkel omamoodi seisak, mil ükski töö ei edene. Trimmerit või võsalõikajat ei taha ka kätte võtta, hoian tervist. Raske tunnistada, kuid küllap on kätte jõudnud see aeg, mil vaim hakkab füüsisele alla jääma. Juba pärast tunnipikkust põristamist hakkavad sõrmed krampi kiskuma ja selg kangeks tõmbuma. Mäletan aegu, kui rekordpäeval vahel kuus paagitäit kütust läbi kütsin ega teinud teist nägugi.
Tagantjärele tänan oma ettevõtlikkust, et õigel ajal nii suure hulga uut metsa kasvama panin ja seda ennast säästmata hooldama hakkasin. Jõudsin teha midagi väga olulist, mis silmaga nähtav ja mida pean vaat et elutööks. Mõni ehitab maja, teine kasvatab metsa – tähtsad asjad mõlemad. Ju edaspidi pean noorendike hooldust laskma kellelgi teenuse korras teha, kui selleks vajadus tuleb. Silm peab muidugi kogu aeg peal olema – oma mets ikkagi.
Töö tegemise asemel meeldib mulle vahel niisama ringi hulkuda, linde ja loodust vaadelda ning nähtust oma tähelepanekuid teha. Kui käisin metsatiigi kohal lendavaid kiile vaatamas, õitses kaldal juba põdrakanep. Looduses on suve teine pool käsil.
