Majas on remont pooleli, kiiret sellega pole. Ühele inimesele piisab pisikesest toast, köögist, pesuruumist ja saunast küll. Peaasi, et uksest välja astudes oma maalapike jalge all ja lähedal oma mets oleksid. Suurtes ruumides laiutamine on luksus. Oi, millise vaevaga need lõpuks tühjaks sai – terve elu jooksul kogutud kraam, raamatud, loodusajakirjad, jälle raamatud, suuremad ja väiksemad asjad, riided, mööbel… ja mälestused. Seintelt sai tapeedikihid maha kistud, selle all vineerile tärklise- või jahukliistriga keebitud makulatuur tuli ka kenasti lahti – ajalehed aastast 1960. Tühjad seinad on muutusi ja uusi aegu ootamas.

Ega ma niiväga seda tulevikku heledates ja puhastes ruumides igatsegi. Vanade tubade ja kulunud mööbliga seostusid armsad ajad, mil lapsed veel kodust kooli käisid ja õhtuti klaverit harjutasid (sundida tuli), ema laudas lammaste ja kandega toimetas ja mina tööl käisin. Poisid hakkasid 25 aastat tagasi teineteise kannul laiali pudenema, klavergi jõudis linna järele, lapselastele harjutamiseks.

Lennukimudelid, purjelaevad, tankid, vedurid-vagunid ja raudteed sai pakitud kastidesse – palju kannatlikkust, näpuosavust ja aega kulus vanemal pojal neid kokku liimides, samapalju seda kõike Moskva Laste Maailmast või teistest linnadest reisimise ajal otsides. Kuidas sa hing saadad lapse kätetöö prügimäele. Tänapäeval on teistsugused mängud, värvilised legod ja arvutid, ainult et raha nende jaoks on suuremal osal vanematest vähem kui meil omal ajal.

Jaanipäev tuleb, peetakse pidu, süüdatakse jaanituled. On valgete ööde ja sääskede aeg. Võtkem seda aega kui looduse kingitust, hoidkem lähedasi ja sõpru.