Vahepeal on vihmasest suvelõpust päikseline sügis saanud. Puulehed hakkavad värvi muutma ja mets kuldset tooni võtma. Punast leiab nii puudelt kui rohust.
Jälle on mitu päeva läinud, kui pole suutnud täie jõuga oma metsatöid jätkata. Vahepeal üritasin, aga lihasevalu sundis iga natuke aja tagant maha istuma ja puhkama. On see külmetustõbi või kuri hingamisteede viirus, mis teeb olemise nõrgaks ega anna lihtsalt järele. Näis, mis uus nädal toob.
Vaatasin laupäeval kombainide tööd, võeti suvirapsi. Hulk erinevaid röövlinde oli liikvel ja põlluserval passides igav ei hakka. Minu metsa konnakotkastest pole isaslind ja selle aasta noorlind veel rändele läinud, olid kohal ning said viljakoristusest osa. Nemad lahkuvadki viimastena, emaslind läheb üksinda varem teele. Tavaliselt lahkuvad konnakotkad kusagil 15.-20. septembri paiku, tänavu aga on viljalõikus alles pooleli ning kombainide järel passides saavad kotkad nii mõnegi toitva nokatäie liha enne pikale teekonnale asumist kõhtu. Käis ka üks valge sabaga merikotkas, mitu hiireviud ja teisigi tegelasi.
Poja pere tuli teist nädalavahetust järjest maale seeni ja pohli korjama. Nii eelmisel kui sel nädalal olid nende peamiseks saagiks kuuseriisikad. Nüüd lisandusid veel kivipuravikud kohast, kus tavaliselt ma ise neid olen saanud. Eestlasi võib käbedateks korilasteks pidada küll, kui tunniga on kaks pange pohli täis. Ja pohlad on tänavu ilusad. Neile lisaks hiljem veel mitu pangetäit riisikaid ja puravikke. Mina ise enam agar marjuline ega ka pohlamoosi sööja ei ole, las noored korjavad ja varuvad talveks. Seda kõike on elu jooksul juba tehtud küll. Nüüd otsin pigem huvitavaid seeneliike, vaatlen linde ja jälgin loodust.
