Suvi on kiire aeg


Suvi on kiire aeg

Ehkki kalendri järgi on suve keskpaigani veel aega, siis loodus on sel aastal kärmas. Juba õitseb põdrakanep ja kollane soolikarohi. Suve värvid on erksad, värvilised on ka liblikad kirevatel õitel. Suvirapsi põldu on eemalt küll ilus vaadata, kuid teades, mida sinna saagi saamiseks pritsitakse, siis …

Nagu olen korduvalt kirjutanud, olen kevade inimene, tärkamise ja õrnade kevadvärvide nautija. Suvi seevastu on pealetükkiv nagu ülesmukitud eputis, keda on ohutum eemalt vaadata.

Ülepäeviti peab vaarikaid korjama. Pole enam kohta, kuhu rikkalik saak panna. Viisin muist ühele väikeste lastega perele. Oma lastele linna jagub samuti.

Kirsid on mustjaspunased ja mahlased – helde on see aasta olnud. Hallrästad lahkusid meie õuelt kohe pärast poegade üleskasvamist, vahetult enne esimesi maasikaid, ega pole ka kirsside ajaks tagasi pöördunud. Täiesti erandlik suvi, ilma manulisteta. Õunapuud vajuvad ubinate raskuse all looka – mis siis veel saab, kui kõik valmis on.

Tomateid ja värsket kartulit saab omast käest, kuid kurgid streigivad, viljaalged lähevad kollaseks ja kärbuvad. Varem pole ostetud taimedega nii juhtunud. Hilisem omatehtud külv tundub lootustandvam.

Seenele pole jõudnud, kogu aeg on muude toimetustega kiire. Kukeseeni peaks ehk olema, äkki mõni puravik ka, ei tea. Ja seda julgeb üks sage metsas luusija tunnistada…

Sel aastal on kõik teisiti kui varem. Hing on hellem ja meeled tundlikud. Olen kaotusi üle elanud ja mulle mitteomaselt ka pisaraid poetanud. Proovin uutmoodi elamist harjutada, vältida tühisust ning keskenduda asjadele, mis huvi pakuvad ja edasi viivad.