Õrnad helelillad õisikud õõtsuvad muust taimestikust kõrgemal, varred on oma poolteist meetrit või rohkem pikad, ulatuvad mul ninani. Õitel peatuvad kimalased, sest õrn-magus lõhn meelitab nektarit otsima.
Jaanipäevaks peaks rohi jõeaasadel rinnuni ulatuma. Angervaks, putked ja sõnajalad pole praegu veel täit kõrgust kätte saanud ja lubavad seni kurekell-ängelheinal paar nädalat üksi ilutseda.

Kõrgetest metsataimedest on mu hilisem lemmik veel vesikanep, kuid tema õitseb alles suve teises pooles. Minu maal kasvab vesikanepit mitmes kohas kraavikallastel, ikka suurte kogumitena koos. Kui kõrgetel vartel avanevad tumeroosad õied, ei saa sealt peatumata mööda minna – nii ilus on.

Kevadine õiteaeg kaob ülekohtuselt kiiresti, lihtsalt lendab peatumata mööda. Laseme argielu sekeldustel ja materiaalsetel muredel enda üle võimust võtta ega jõua enam hingele ja mõtetele kosutust koguda, sellest on kahju.